Oh, koduke, oh koduke...

Jõudsin tagasi folgilt. Oli tore olla vabatahtlik. Eriti veel siis, kui tööd oli. Molutamine hakkas vaikselt pinda käima.
***
Viljandis olles igatsesin hirmsasti laagripraktikat, kuigi tunnistan, et enne juulikuud olin ma veendunud, et folgil saab põnevam olema kui laagripraktikal... Tunnistan ausalt, et folk kiskus igavaks, see-eest laagripraktikal oli lahe. Tahate teada miks ma nii ütlen? Vaadake, Viljandis olid ja on veel siiani sellised inimesed, kes mu huumorit ei jaga(nud). Nad lihtsalt ei saa(nud) mu naljadest aru. See peaks siis tähendama, et mu naljad olid pärimusmuusika-sõprade jaoks magedad-nõmedad-ja-muidu-igavad? Ei! Minu pikema vaatluse alusel on selgeks saanud, et akadeemia tudengitel (välja arvatud mõned erandid) ja veel mõnedel Viljandis ja Viljandi ümber elavatel inimestel on huumorisoon kas umbes või neil on see koos pimesoole ussjätkega välja opereeritud. Kuigi ärgem jätkem välja seda sõna, mida ma eriti rõhutasin: seda mõned-sõna.
***
Et siis tegelt juhtus folgil nii üht kui teist põnevatki. Aga sellest pikemalt juba järgmine kord.