Iga kompetentsi juures on mitmeid tegevusnäitajaid - esimese kompetentsi juures viis - mida pead enda portfoolios avama. Selleks järgi samm-sammult käesolevas näidisportfoolios toodud suunavaid juhiseid, mis tulevad hindamisstandardist (nt kirjelda, selgita, lisa, ava, jne). Sa pead tõendama igat kompetentsi ja teed seda läbi kõikide tegevusnäitajate tõendamise.
Ehk siis siin ja teistel alamlehtedel olevad punktid ei ole valikulised - need on kõik hindamiskriteeriumid, mille alusel sinu kompetentse hinnatakse. Palun ava need kõik koos tõendusmaterjalidega, et hindamiskomisjon teaks, et sul vastavad kompetentsid olemas on ja sinu kutse taotlemise protsess saaks lõppeda positiivse tulemusega.
Tervise hoidmine - Kirjelda, kuidas enda vaimse, füüsilise, sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest hoolitsed. Too kaks näidet, kuidas selles ka kolleegi toetad.
Tasakaalu hoidmine - Selgita näidete kaudu, mida tähendab sinu jaoks enda töö- ja eraelu tasakaalus hoidmine. Analüüsi, kuidas selles ka kolleegi toetad.
Karjääritee kujundamine - Lisa enda karjääriplaan, mis tugineb professionaalse tegevuse refleksioonil. Too kaks näidet, kuidas toetad kolleege reflekteerimisel ning karjääritee kujundamisel.
Teadmiste ajakohastamine - Lisa kolm enda õpetamisvaldkonna õpetamise ja- õppimisalast hiljutist uuendust või uuringut, millega on kokku puutunud. Too kolm näidet, kuidas oled kolleegide õppimist ja arengut toetanud.
Uurimusliku lähenemise rakendamine enda professionaalsuse arendamiseks - Ava, mida tähendab sinu jaoks uurimusliku lähendamise rakendamine enda professionaalsuse arendamiseks. Lisa enda õpetamisoskuse analüüs koos plaaniga enda oskust täiustada. Too kolm näidet tegevustest ja projektidest, mida oled oma organisatsioonis või piirkonnas algatanud ja läbi viinud.
Selle kompetentsi juures ava ka enda õppimisoskust ja innovatsioonipädevust (kaks üldoskust kaheksast).
Ava paari näite kaudu, kuidas valid ja kohandad teadlikult tõhusaid õpistrateegiaid, et omandada uusi pädevusi, ning suuta eesmärgipäraselt juhtida õppimisega seotud motivatsiooni ja emotsioone.
Ava paari näite kaudu, kuidas lähened raskustele-probleemidele eri vaatenurkadest, otsid neile loovaid ja tõhusamaid lahendusi ning rakendad uudseid lähenemisviise, meetodeid ja materjale, olles valmis toime tulema ebakindluse ja eksimise võimalustega.
****
Tervise hoidmine.
Pean oluliseks, et töö kõrvalt oleks mul aega hoolitseda ka oma isikliku vaimse, füüsilise, sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest. Olles kogenud pärast Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõppu läbipõlemismärke (hirm eksimise ees, hirm ebaõnnestuda jms), otsustasin, et koolis töötamine ei pea põhjustama õudusunenägusid ning vastumeelsust töölemineku suhtes. Seetõttu olen enese jaoks leidnud lõõgastavad tegevused, mis aitavad mul mõtteid mujale viia.
Näiteks meeldib mulle teatris ja kontsertidel käia. Lisaks käin (nii tihti kui võimalik) ujumas, kuid talisuplust ei harrasta. Lisaks oleme sõpruskonnaga loonud meeleoluka „padjaklubi-laadse“ ühisürituse, kus saame korra kuus kokku, ajame juttu, teeme käsitööd või arutame, milliseid raamatuid keegi luges, mis film kedagi väga kõnetas ning kus seda vaatamas käis jne. Ühtlasi harrastan koorilaulu, olles segakoor „Püüa Päeva“ liige juba koori loomisaastast alates.
Tööl olen seni kolleegidele pakkunud emotsionaalset tuge, mis minule kõrvaltvaatajana on tundunud, et on seni olnud piisav. Olen osanud toetada kolleege tööstressi ja ületöötamismärkide „välja vahutamist“, ilma et keegi tunneks end solvatuna või sunnituna. Kõik on toimunud sundimatus keskkonnas.
Lisaks olen kolleegidele teinud südamlikke üllatusi, mis on toonud nende silma sära ning südamesse tunde, et neist hoolitakse. Näiteks mõni siiras tunnustus selle eest, mida ma olen märganud oma kolleege hästi tegevat vms. Minu väike, kuid vaikne ja tagasihoidlik kolleegi vaimne ja füüsiline toetus on seni olnud materjalide jagamine ning vahetundides ringi liikudes kolleegidele põske pistmiseks mõnd terviseampsu pakkudes öelnud: „Täna on ülemaailmne ja rahvusvaheliselt tunnustatud kolmapäev – selle tähistamiseks üks beebiporgand Sulle, armas kolleeg!“ – ja naeratus on igaühel näol.
Tasakaalu hoidmine
Viimased 11 aastat olen püüdnud järgida arusaamist ja praktikat, et koju mina tööd kaasa ei võta, kui tegu pole parasjagu projektide kirjutamisega, mis on tähtaegasid arvestav töö. Mitte, et õpetajatöös tähtaegasid ei esine, aga olen õppinud aastatega oma tööaega planeerima nii, et kodus mina kooli-asjadega ei tegele. Kui, siis ainult raamatute lugemisega ning lastele sobivate tekstide välja otsimisega, mida ma ei pea enese jaoks väga suureks kohustuseks.
Leian, et inimestel on 24 tundi ööpäevas, mis on kokkuleppeline aeg oma töö- ja eraelu jagamiseks. Kui olen 8 tundi tööl, siis 8 tundi peab jääma minu öiseks iluuneks. Kolmas 8-tunnine jaotus minu elus jaguneb pere, hobide ja sõprade peale, mis erinevatel aegadel jaguneb erineval moel. Nädalavahetused on minu aeg oma pere ja iseendaga, mistõttu igasugused tööasjad seisavad esmaspäevani. Kõik, mis kannatab oodata esmaspäevani, ootab esmaspäevani. Ühtlasi on hea ka see, et kui ma pean arvestama, et esmaspäeviti ma lastele kontrolltöid ei planeeri ning reeded on samuti kontrolltööde-vabad päevad, siis see lihtsustab minu ajaplaneerimist pere kasuks.
Kõike seda arvesse võttes mainin ära, et ka kolleege ma nädalavahetuseti tööasjadega ei tülita ning arvestan ka viisakat helistamise seadust (alates kella 17.00-st ma kolleegidele töökõnesid ei tee). Mulle meeldib end kutsuda "väikeseks kuradikeseks", kes koputab kolleegide südametunnistusele lausega: "...ja vaata, et sa siis nädalavahetusel tööd ei tee! See on sinu aeg puhkuseks ja akude laadimiseks! Vastasel juhul pean ma mängima üht tegelast Oskar Lutsu "Kevadest"...!"
Karjääritee kujundamine.
Minu karjääriplaan, mis varasemalt on tuginenud minu isiklikule südame kutsele, siis läbi professionaalse tegevuse refleksiooni vaadates, saan kinnitust, et olen õigel teel. Minu peamiseks eesmärgiks siiani on olnud soov olla suunanäitajaks ja eeskujuks keerulistele noortele, kelle jaoks olen seni soovinud pakkuda vähemalt koolimajas seda tunnet, et ta on siia oodatud ja siin vajatud. Selle eesmärgi olen seadnud omale pärast seda, kui oma südames tundsin, et olen saavutanud enam-vähem selle täiuse, mida omale 8. klassis lubanud olin.
Miks ma kirjutan "enam-vähem"? Sest õpetaja-ameti kõige suurem pluss, miks ma sellest tööst kunagi ei tüdine, on see, et alati on midagi juurde õppida. Alati toimub isiklik areng. Lapsed muutuvad, olukorrad muutuvad, haridussüsteemi muudetakse, arusaamine kasvatusest areneb ja muutub, lapsevanemad muutuvad tihti keerulisemaks kui lapsed ise jne.
Pärast kasvatusteaduste magistri omandamist olen täheldanud, et tihti jõutakse tiiruga tagasi Johannes Käisi teooriateni ning püütakse mõista, kuhu oleme omadega tänases süsteemis jõudnud ning miks mõni asi pole ikka oma parima lahenduseni veel jõudnud... Kõik ei pruugi õnnestuda ja kõik ei ole alati suurepärane, aga see, et koolis toimub õppimine üksteiselt - mina kolleegilt, kolleeg minult, mina lapselt ja laps minult - on minu jaoks huvitav.
Mulle väga meeldib, et aastatega olen õppinud iseenda kohta palju. Näiteks on paranenud minu enese suhtlemisoskus kolleegidega, juhtkonnaga, lapsevanematega ning lastega. Olen pidanud teatud väärtushinnanguid muutma, osad "teravad nurgad" olen pidanud lihvima ümaramaks, enam ei kipu teatud olukordades järeleandmatu olema ning mõistan paremini lauset, mis ütleb, et maailmas on kahte sorti arvamusi: minu arvamus ja vale arvamus. Isegi kui ma mõnes olukorras kellegagi eriarvamusele jään, ei heiduta see mind pooltki nii palju kui seda teist osapoolt, kellega ma aktiivses arutelus olen.
Jah, ma olen kursis, et ma ei saa kogu maailma muuta, aga kui ma saan vähemalt ühe lapse (parimal juhul ühe klassitäie laste) maailma muuta parimal võimalikul moel ning olla kellegi jaoks eeskujuks, kuidas üks õpetaja tema elu positiivses suunas muutis, suunas või kuidagi paremaks tegi, olen õnnelik. Minu elus on olnud mõned head näited sellest, kuidas lapsed on minu elu positiivses suunas mõjutanud ning jätnud minu hinge toreda mälestuse sellest, miks ma täna ikka veel õpetaja olen ning miks ma ei kaalu selle ameti maha jätmist.
Paar näidet ühe Harjumaa kooli näitel. Töötades selles koolis ühe haridusliku erivajadusega koduõppel oleva lapse õpetajana, oli mul võimalus ka palju asendada teistes klassides. Ühel hetkel, kui kolleeg pidi paariks nädalaks eemale minema, soovitas ta juhtkonnal mind tema klassis tunde asendama panna. Kuna tegu oli esimese klassiga ja varasemalt oli mul esimeses klassis tundide andmisega isiklik trauma, olin ma natuke hirmul, aga samas mõtlesin endamisi, et ega hullemaks ikka minna ei saa kui see kogemus, mis mul varasemalt olemas on.
Õnneks ei läinudki midagi halvasti, sest kogu minu kaks nädalat läks hästi tänu sellele, millise tooniga ja suhtumisega ma esimesel päeval sellesse esimesse klassi sisse astusin. Ühes käes arvuti ja teises käes kirjutusvahendid ja muud kunstitarbed, ütlesin uksest klassiruumi sisse astudes: "Nonii, tere hommikust, lugupeetavad, alates tänasest on mul au kaks järgmist nädalat, kuniks teie oma õpetaja tagasitulekuni, teiesuguste imeliste lastega tööd teha." Iga kord laste poole pöördudes kasutasin sõnaühendit "Lugupeetavad, alustame!" kuniks ühel päeval üks armas poiss esimesest pingist tõstis arglikult käe ja ütles ettevaatlikult: "Õpetaja, palun vabandust, aga te kogu aeg ütlete meile sõna lugupeetavad, aga meie ei tea, kes need lugupeetavad on!" Selle peale naeratasin ma sõbralikult ja vastasin: "Issake, vaata kui tore, et sa seda küsid. Kui sinul juba see küsimus on, siis arvatavasti tahavad teised ka seda teada, kes või mis on lugupeetav(ad). Vaadake, ma kutsun teid lugupeetavateks just sellepärast, et sõna "lugupeetud" tähendab väga tähtsat ja olulist inimest, kellega mul on suur au koos töötada ning kellest ma väga lugu pean ning keda ma väga austan. Sellepärast ma kogu teie klassi lugupeetavateks kutsungi." Pärast seda tervitasid mind hommikuti kõik esimese klassi lapsed trepil rõõmsalt: "Tere hommikust, lugupeetav õpetaja!"
Teine näide, mille peale ma alati mõtlen, on seotud ühe 8. klassi noormehega, kelle kodusest olukorrast mul küll täit ülevaadet polnud, aga tundides ta väga käia ei armastanud, kuniks ühel pimedal novembrikuu päeval pidin tema klassis inimeseõpetust asendama hakkama. Võtmega klassi ust avama hakates, tundsin, kuidas keegi mulle väga lähedal kuklasse hingab ja veidi üleoleva tooniga ütleb: "Õpetaja Mei, öelge mulle, miks ma peaksin teie tundi tulema? See on ju maailma kõige igavam tund tunniplaanis." Selle peale mõtlesin: "Oi ei, kui ma nüüd valesti vastan, on kogu minu autoriteet tema silmis maas ja ta minu tundi ei tulegi..."
Ma siis küsisin, ilma lapse poole vaatamata: "Oi, aga kellega mul on au rääkida?" Selle peale nähvati mulle kavala muigega: "Noh, kuidas te mind siis ei tunne? Kogu kool teab mind ju!" Ma siis pilku keeramata: "Kas õpilane .... või?" Selle peale tuli rahulolev vastus: "Noh, teate mind ju küll. Tundsite ära!" Ma siis keerasin näoga õpilase suunas ja ütlesin: "Teate, lugupeetav, teeme diili! Tulge täna tundi. Siis on -1 põhjuseta puudumine teie kasuks. Kui direktor või õppealajuhataja teie peale käratab, et ÕPILANE .... , te ei jõua kunagi tundi, võite näpuga minu peale näidata ja öelda, et õpetaja Mei tunnis olin ning mina saan kinnitada, et olite küll. Teine ettepanek on see, et tulge täna tundi ja vaadake, kas leiate midagi huvitavat minu tunnist. Kui te vähemalt ühe huvitava asja leiate, tulge teinekord jälle - äkki leiate midagi veel, mis teid kõnetab. Kui juhtub, et te tänasest tunnist kohe mitte midagi huvitavat ei saanud, kas või seda ühte asja, mida koju kaasa võtta, siis tulge tunni lõpus minu juurde ja öelge: "Õpetaja Mei, minge p****e! Teie tund oli nii igav, et ma ei saanud mitte midagi huvitavat. Seetõttu leian, et see 45 minutit oli maha visatud aeg ning teil, õpilane .... , on selle ajaga midagi asjalikumat peale hakata. Ma siis panen teie nähes teie nime omale märkmiku tagumisele kaanele, kust ma selle kohe kiiresti leian, kirja klausliga, et kokkuleppel õpilasega tunnis viibimine ei ole kohustuslik, aga kui mul on teile hinnet vaja, siis küsin koridoris teie käest, teie sõprade juuresolekul, kolm küsimust, panen teie nähes e-kooli viie kirja ning siis oleme tasa." Pärast seda ettepanekut puudus noormees minu tundidest ainult haiguse või (hamba)arsti külastuse tõttu.
Teadmiste ajakohastamine.
1. HEV ja LAK käsikäes: kaasava ja lõimitud õppe võtteid I ja II kooliastme õpetajatele ja tugispetsialistidele - kuidas õpetada hariduslike erivajadusega lapsi eesti keelele üleminekul.
Miks ma nimetatud kursuse teadmiste ajakohastamise all välja toon? Toon just seetõttu, et koolitaja on sarnase suhtumise ja arusaamisega eestikeelsele haridusele üleminekul nagu minagi. Vaatamata sellele, et olen vanuse poolest veidi vanem kui 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariik, on õhus ikkagi küsimus: mis on juhtunud, et 35 aastaga ei ole toimunud muutust inimeste suhtumises seoses eesti keele kui ametliku riigi- ja asjaajamiskeele õppimise suhtes? Oleme küll Soome Vabariigi eeskujul oma haridussüsteemis muutusi teinud ning kaasav haridus, mille kohta leiab materjali nii Haridus- ja Noorteameti kodulehelt ning leidub ka palju videoülesvõtteid sellest, kus inimesed tutvustavad ja jagavad oma praktilisi kogemusi seoses kaasava haridusega (suunav näide siin), siis mõnikord, lähtudes oma senisest kogemusest, tundub, et kaasav haridus ei ole päris niimoodi käima läinud, nagu algselt plaaniti.
Viitena panen lingi siia videost, kus proua Pille Nelis selgitab, mis on kaasav haridus. Lisaks on huvitav vaadata ka kaasava hariduse kohta videot, mis on leitav siit. Miks ma seda jagan? Sest leidub kolleege üle Eesti, kel on seisukoht, et kaasav haridus ei tööta sellisel moel nagu see algselt on välja mõeldud ja planeeritud ning see riik, kust kaasav haridus niiöelda "alguse sai" enam kaasavat haridust ise ei rakendagi. See väide ei ole leidnud muidugi üheski materjalist, mida olen kaasava hariduse kohta otsinud, kinnitust, aga huvitav oleks teada saada, kust selline väide on osade õpetajate arusaamadesse juurdunud.
2. Lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õppe) põhimõtted huvikooliõpetajale ja . Tegu oli küll koolituskursusega, aga häid mõtteid, metoodikaid ja praktilisi näiteid sai sellelt koolituselt küll, mida kõrva taha panna. Pean tunnistama, et parimad koolitajad on ikka need, kel on isiklik kogemus lõimitud aine- ja keeleõppe rakendamisel.
3. LAK õppest õpetajale https://harno.ee/sites/default/files/documents/2021-04/LAK-õppest-õpetajale.pdf
On väga huvitav mõelda ainult kolme näite peale, kuidas olen kolleegide õppimist ja arengut toetanud. Teen seda igapäevaselt täiesti iseenesestmõistetava ülesandena. Toon siiski kolm eraldiseisvat pisiasja välja, mis on saanud minu igapäevaseks ülesandeks.
Esimene näide kolleegide toetamisest nende õppimisel ja arengul on näiteks Stuudiumi kasutamine. Tulenevalt sellest, et meie kool läks 2025/2026 õppeaastast E-Kooli kasutamiselt üle Stuudiumile, olen toetanud kolleegide õpet ja harjumist Stuudiumi kasutamisega. Lisaks olen aidanud neil vajalikke töökavasid, õppetööd täiendavaid ülesandeid ja dokumente ning aidanud osadel kolleegidel kooli õppekavast välja noppida pädevusi, mida õpilased nende tundides sellel õppeaastal omandama peavad, et nad saaksid Stuudiumi täita nii, nagu meilt oodatakse.
Teine näide kolleegide toetamisest nende õppimisel ja arengul on seoses õppetööga, mis on juba teist õppeaastat eesti keelele ülemineku lainel. Minu kolleegid räägivad küll väga head eesti keelt, aga tihti aitan neil teatud tööalaseid sõnastusi keeleliselt korrektsemalt sõnastada ning toetan neid nende keeleõppes, olles neile turvaliseks võimaluseks keelepraktikaks ning enesekindluse saavutamisel, mis puudutab eesti keeles rääkimist.
Kolmas näide kolleegide toetamisest nende õppimisel ja arengul on ka tihe materjalide, erinevate praktikate ja ideede jagamine ning koostöö arendamine ja tihendamine. Tihti olen jaganud mõtteid, materjale ja olemasolevaid praktikaid, milliseid ülesandeid lastele koostada, kui koolis valmistatakse ette iseseisva õppimise päevadeks materjale. Lisaks jagan materjale ja kogemusi, mille olen saanud ka erinevatelt koolitustelt ja õppekäikudelt.
Tihtilugu olen ka märkamatult kolleegide tabelitöötlusi parandanud ja ümber seadnud, sest täna korralikule MS Wordi, MS Exceli ja PowePointi kasutamise oskusele, olen ma üsna pädev märkama paljusid pisivigu, mida kolleegid oma tööplaanide esitamisel teevad. Lugegem seda siis juba ka neljandaks näiteks sellele, kuidas aitan ja toetan kolleege nende arengul, sest kõik tegevused, mida nende dokumentide kallal teen, selgitan lihtsal moel neile ära ning lasen kolleegil oma märkmikesse kirja panna kõik käigud, kuidas ma nende tööga seotud dokumente viisakamaks viimistlesin.
*** *** *** *** *** *** ***
Uurimusliku lähenemise rakendamine enda professionaalsuse arendamiseks
Minu jaoks tähendab uurimusliku lähenemise rakendamine enda professionaalsuse arendamiseks seda, et ma märkan Eesti haridussüsteemis ja koolielus probleeme, mida saan õpetajana parendada. Kui ei saa ise midagi ette võtta, siis meeskonnas saab vähemalt koolisisest eetikat, meeskonnavaimu ja suhtumist nõudmistesse muuta, parendada ja täiustada nii meeskonnasiseselt kui kuvandina selles vallas, mis koolimaja seinte vahelt kohalikule kogukonnale välja paistab.. Enese professionaalsuse arendamiseks käin end täiendamas ning püüan leida seoseid teooria ja kogetava praktika vahel, mida siis oma töös rakendada nii hästi kui suudan.
Kõige kurvem minu jaoks on see, et vaatamata kaasava hariduse õilsale eesmärgile, tundub mulle isiklikult (minu töökogemusi arvestades olen leidnud ka palju tõestusmaterjali oma seisukoha kinnituseks), et kaasav haridus ei tööta päris sellisel tasemel, miks see loodi või mis eesmärki see endas kannab. Kuulates erinevate kolleegide seisukohti, leidsid päris mitu kolleegi, et riik, kes kaasava hariduse süsteemi lõi, loobus koolides selle kasutamisest. Kahjuks pole ma sellele väitele ametlikku kinnitust leidnud, kuid otsin veel. Samas leian, et kaasav haridus koolisüsteemis leiaks oma positiivse rakenduse sellisel juhul, kui erivajadusega laste vanemaid toetataks samavõrd kui neid vanemaid, kelle lapsed on niiöelda norm-arenguga ehk siis need "keskmikud", kelle järgi meie haridussüsteem oma seisukoha on võtnud. Samas leian, et kaasava hariduse toimimine sõltub palju ka sellest, kui avatud ja kaasav on riigi ühiskond. Norra näitel peetakse elementaarseks seda, et kool, mis on näiteks kolmekorruseline, on ehitatud nii, et kõige kõrgem korrus on kujundatud kerge ja raske puudega laste ja noorte jaoks, keda õpetatakse ja juhendatakse nii, et nad oleksid võimelised ühiskonna toime tulema. Samas käib minuga alati kaasas ka isiklik küsimus: kuidas kaasata väga raske vaimu- ja füüsilise puudega inimest ühiskonda, kui me ei võimalda talle riiklikku abi ja tuge? See ehk ongi väikese riigi kõige suurem probleem - millise rahastuse ja toega me kõik seda teeme? See on meil siiski endiselt veel lapsekingades.
Lisa enda õpetamisoskuse analüüs koos plaaniga enda oskust täiustada. Too kolm näidet tegevustest ja projektidest, mida oled oma organisatsioonis või piirkonnas algatanud ja läbi viinud.
- regulaarne refleksioon ja tagasiside kogumine
Selle kompetentsi juures ava ka enda õppimisoskust ja innovatsioonipädevust (kaks üldoskust kaheksast).
õpetamisoskus = mida ja kuidas ma teenõppimisoskus + innovatsioonipädevus = kuidas sa ise arenen ja muutun
Mulle meeldib, et näiteks 8. klasside näitel töötas mu arusaam õpetamisest ja õppimisest väga hästi. Seadsin tunni teema ja eesmärgid ning iga õpilane pidi vähemalt 3 tema jaoks huvitavat asja minu tunnist leidma, mis hakkas õppija eelnevate teadmistega tööle ning moodustas niiöelda alusvundamenti tihendama, mille najale ta hakkas ehitama omale uut teadmist või uut huvitavat fakti. Laps võttis teadlikult vastutuse oma õppimise eest teadmisega, et tal on õigus avaldada oma seisukohti ja küsida täpsustavaid küsimusi, ilma et keegi teda seetõttu kuidagi alandaks või tema suunas näpuga näitaks, sest mina oma tundides ei lubanud mitte ühelegi inimesele ei verbaalselt ega füüsiliselt haiget teha ja jälgisin kõike seda ka vahetundides.
Mulle väga meeldib kasutada näiteks Kriste Talvingu materjale ja meetodeid oma töös. Üks väike viide sellele, mida mõtlen, on leitav siit. See on ka ühenduslüliks, juhatades sisse minu arusaama sellest, mis on innovatsioonipädevus ja kuidas seda rakendan oma töös.
Innovatsioonipädevus tähendab minu võimet märgata oma õpetamispraktikas arenguvajadusi, algatada ja katsetada uusi või kohandatud lahendusi ning analüüsida nende mõju õppijatele ja õppeprotsessile. Innovatsioon ei seisne üksnes uute ideede loomises, vaid teadlikus ja eesmärgipärases muutuste juhtimises, mis toetab õppimise kvaliteeti. Oma töös rakendan innovatsioonipädevust, kui:
- lähtun konkreetsest probleemist või vajadusest,
- otsin ja loon sobivaid lahendusi,
- katsetan uusi lähenemisi,
- kogun tagasisidet ja reflekteerin tulemusi ning
- teen saadud kogemuse põhjal muudatusi edasises praktikas.
Seega avaldub innovatsioonipädevus minu töös oskuses algatada ja ellu viia muutusi, mis lähtuvad õppijate ja õpetamisprotsessi tegelikest vajadustest. Katsetan uusi või kohandatud õpetamismeetodeid, analüüsin nende mõju ning täiustan oma praktikat refleksiooni ja tagasiside põhjal. Nii toetan nii õppijate arengut kui ka enda professionaalset kasvu.
Siinkohal on paslik välja tuua ka paar näidet, kuidas valin ja kohandan teadlikult tõhusaid õpistrateegiaid, et omandada uusi pädevusi, ning suuta eesmärgipäraselt juhtida õppimisega seotud motivatsiooni ja emotsioone.
Kuidas lähenen raskustele-probleemidele eri vaatenurkadest, otsin neile loovaid ja tõhusamaid lahendusi ning rakendan uudseid lähenemisviise, meetodeid ja materjale, olles valmis toime tulema ebakindluse ja eksimise võimalustega?
Samas ei saa sellises olukorras ka lapse peale pahandada, kui kodus ei ole ka väga toetavat keskkonda, mis näeks vastutöötamise taustast umbes 10 aastat edasi. Tihti soovin klassijuhatajana oma õpilaste vanematelt küsida, kuidas nemad näevad oma lapsi kümne aasta pärast?
Seni olen rakendanud erinevaid variante: õppevideod, interaktiivsed õppimist toetavad mängud ja veebikeskkonnad, jututäringud, muinasjutu lõikudeks tegemine ja eksti lugemine, uute sõnade välja kirjutamine ja Sõnaveebi keskkonnas eestikeelsete sõnade vene keelde tõlkimine ja stuudiumis õppimise eesmärgil jagamine, ERR Lasteekraani jõulukalendrist erinevate Eesti autorite lugude kuulamine/vaatamine ja uute sõnade välja noppimine jms... Ausalt öeldes on iga päev tunne, just kui polegi nagu õpetaja, kuid samas on minu lohutuseks see, et mul võimaldatakse tööandjate poolt käia LAK ja HEV õpilaste toetamise koolitustel, mis kinnistavad minu seniseid praktikaid ning annavad juurde uut motivatsiooni ning uusi teadmisi, mida võiks veel oma töös rakendada... Ja teisalt lohutab mind see, et ka mu kolleegidel on raske eestikeelsele õppele ülemineku protsess, sest ka neil on lapsi, kellele eesti keel kuidagi külge ei hakka ja kelle kodune keskkond ei toeta eestikeelse õppe toimimist moel, nagu me seda tegelikult sooviksime või eeldame.
Kahjuks olen kogenud nende tööaastate jooksul ka seda, et kaasav haridus ei toimi. Teoorias on see tugev, aga praktika ei kinnita ega toeta, sest ka andekus on erivajadus, vaatamata sellele, et me aitame kogu aeg järele neid, kellele kohaldatakse LÕK-i, TÕK-i ja IÕK-d ning PLÕK-i, aga vaatamata sellele on lapsel endiselt kooliastme lõpuks oskustes ja teadmistest suuri puudujääke ning mahajäämust. Samas ei saa kogu süüd õpetaja peale panna, sest õppetöö on ikkagi kodu ja kooli omavaheline koostöö: olgu see koostöö siis missugune tahes - lonkav või sujuv ja stabiilne.
Esimene pilt – tasakaal ja taastumine* sisemist rahu
* teadlikku puhkust
* emotsionaalset tasakaalu
* õppimise ja töö vahelist harmooniat
Teine pilt – teadlik professionaalne areng* refleksiooni
* õppimist
* tervise hoidmist
* ajajuhtimist
* tööalast arengut
Professionaalsus ei ole ainult puhkus, vaid pidev teadlik areng. Professionaalsuse tagamine tähendab minu jaoks pidevat enesearendamist, refleksiooni ja tasakaalu hoidmist tööalaste eesmärkide ning isikliku heaolu vahel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar