Tere!
Olen Kristin. Täna töötan Sillamäe Vanalinna Koolis hariduslike erivajadustega lastega ning õpetan neile paljusid olulisi aineid eesti keeles. Õpetajatööni jõudmine ei olnud mu jaoks üldse küsimus. Teadsin seda juba suhteliselt väikeses klassis, sest mul oli kolm väga head eeskuju.
Esimene eeskuju minu õpetajaks saamise teekonnal oli minu esimene klassijuhataja, kes oli ääretult südamlik, ääretult pädev õpetaja ning laiade teadmistega. 3. klassis lubasin endale, et harjutan oma käekirja sama ilusaks kui minu esimesel klassijuhatajal ning olen õpetajana sama suurepärane spetsialist kui tema.
Minu teine eeskuju, kelle moodi tahtsin õpetajana olla tahtsin, on mu ema, keda olen aastaid kõrvalt jälginud, kuidas ta õpetajana ja noorte motiveerijana oma tööd teeb. Super kogemustega ja äärmiselt pädev nii pedagoogilise professionaalsuse kui ka inimlike väärtuste poolest.
8. klassis õppides juhtus aga olukord, mis oli kaalukausiks minu otsuse vormimisel ühel päeval õpetajana tööle asuda. Eesmärk, miks ma otsustasin, et õpetajaks saamine on ainuke võimalik variant minu elus, oli see, et ma tahtsin ühel päeval õpetajana töötades tõestada nii iseendale kui noortele, et kõik õpetajad ei ole ega pea olema ebapädevad ning ülikehvade-pedagoogikaalaste-teadmistega-juhtumid, kellel teadmised ja kogemused, kuidas lastega tööd teha, klassisiseseid probleeme lahendada jms puuduvad (või on pigem kehvavõitu).
Käesoleval õppeaastal õpetan taaskord II kooliastmes. Õppeained, mida hariduslike erivajadustega lastele 4. klassi tasemel õpetan, on eesti keel, matemaatika, loodusõpetus, muusika, tööõpetus, kunst ja draama. Kuna mina vene keelt ei oska, siis loodan siiralt, et ühel päeval tekib ka Ida-Virumaale suurem eestikeelne keskkond. Sest seni pole küll ühtegi haigusseisundit, mis takistaks keeleõpet!
Samas oma suurimaks õnnestumiseks pean töötamist ühes Lääne-Harju valla koolis, kus olin asendusõpetaja ning koduõppel HEV-lapse individuaalõpetaja, kelle puhul jõudsime lapse, kodu ja kooli (ka minu) ühise pingutuse näol põhikooli lõpuni, sest töötasin selle lapsega kolm ja pool (3,5) aastat. Eriliselt nautisin inimeseõpetuse tundide andmist 8. klassidele, sest kombineerisin tunnid moel, mis oli kaasahaarav nii mulle õpetajana kui ka lastele endile. Üks õpilane juges mulle salaja isegi ühes vestluses öelda, et tema jaoks on õpetajad ühed hariduskretiinid, kes on eneste arvates pädevad looma täielike ülikehvade-pedagoogikaalaste-teadmistega-kretiinilaadseid-juhtumeid selleks, et lapsi õpetada.
Ja just sellepärast ma õpetaja olengi - laste pärast!
