=)

Olin kolm päeva (30.07 - 01.08.2009) Ida-Virumaal sõbral külas... Iseenesest oli tore, aga kuidas see kõik algas ja kuidas lõppes?

***

Esimene päev (30. juuli) oli pikk ja üsna "värvikirev". Hommik algas kell kaheksa (mis iseenesest ei ole ju ühe tavalise halli argipäeva kohta üldsegi mitte vara). Plaani järgi pidi reis kulgema ümberistumisega Pärnus... see muidugi läks ka kõik sujuvalt nagu lepse reega kuni selle ajani, kui mul mustade ja kohati süngete nootidega mõtted pähe tulema hakkasid.

***

Me räägime ikka veel 30. juulist. Kell 09.05 väljus Mulgi Reiside buss Kilingi-Nõmme Bussijaamast, mis pidi Pärnu jõudma umbes kell 09.55. Kui buss Surju jõudis, hakkasin ma miskipärast surmast mõtlema. Algul mõtlesin niisama, aga pärast??

***

Umbes neli või viis kilomeetrit enne Pärnu piiri, kui ma oma pilgu MP3-mängijalt tõstsin ja maanteele suunasin, nägin üht oravat üle tee jooksmas. Siis nägin Pärnu poolt tulevat autorongi ja vaatasin oravat ja PLAKS! Orav oligi ühe sõiduauto ratta all. Nii täpselt ühel ajal ristusid auto ja orava teed, et orav oma täies hiilguses ja suuruses mahtus täpselt auto ratta alla. Õigemini - orav jooksis täpselt sõiduauto ratta alla. Ja läinud ta oligi. Ma olin pisut... hämmingus, kui nii võib öelda. See suur et... me ju iial ei tea, millal on meie kord surra. Tolle orava kord oli 30. juuli hommikul umbes poole kümne ajal.

***

Kui ma Pärnu Bussijaama jõudsin, oli kell veel noor. Buss, millega ma Jõhvi pidin saama, väljus 10.20. Ka selles bussis mõtlesin ebanormaalselt palju surmast. Kell 10.40 võtsin mobiiltelefoni ja trükkisin kõik oma mõtted sinna ja salvestasin ära.

***

Sõnumi sisu näeb välja selline:

30.07.2009 Minu päris esimene kogemus sõita Pärnust Jõhvi bussiga, mille lõpp-peatus on Sankt-Peterburg. Kell on 10.40 ja terve tee Kilingi-Nõmmest Pärnusse on mu peas surmamõtted käinud. Ma ei mõelnud suitsiidseid mõtteid, vaid pigem selliseid loomuliku surma kohta käivaid mõtteid ja mõtlesin õnnetussurmade ja äkksurmade peale. Ja umbes 5 km enne Pärnut, kui pilgu maanteele tõstsin, nägin üle tee jooksvat oravat. Aga liiklus oli tihe ja PLAKS: auto ratta all ta oligi... Vot niimoodi. Nii õrn ongi meie elu ja me kunagi ei tea, millal on meie kord minna.
SALVESTATUD: kell 10.50.20
***

Miks ma surmast mõtlesin? Ei tea... aga miskipärast oli mul terve see päev tunne, just kui varsti-varsti tuleb Vikatimees ja võtab ka minu maha... Teadmata või aimamata, millal... Aga olgu: see ei ole tänase postituse teema.

***

Sankt-Peterburgi buss jõudis sihtpunkti oodatust 5 minutit varem. Ja kui ma bussi pealt maha astusin, oli mu pea nii sassis otsas (olin pooleldi uimane jne-jne), et hetkeks ei saanud ma hästi aru, kuhu poole ma vaatama pean. Siis olin ametis oma juuste lahti tegemisega ja kui K. järsku nähtavale tuli, käis mu peast kiirelt läbi: "Issand, juba kohal? Aga ma ei ole ju veel valmis."

***

Pean tunnistama, et ma ei oska veel siiani kirjeldada neid tundeid, mis mind valdasid tol hetkel, kui ma esimest korda Jõhvi Kontserdimajja sisse astusin... See kontserdimaja on nii... suur?!?! Ja sellist imelikku lõhna, mis Pärnu Kontserdimajas on, ei ole. Ja... nii teistmoodi on kõik...

***

Kes ütles, et Jõhvi Kontserdimaja on Pärnu Kontserdimajaga sarnane? Ei ole ju. Olgu, jah, suure saali põrand oli sama värvi ja arvatavasti ka see, kuidas põrand liigub, on ka sarnane... aga Jõhvi ja Pärnu Kontserdimajad on ju nii erinevad. Jõhvis on kontserdimaja ilusam! Vot! Trepid on suuremad ja... mis mulle eriti imponeeris, oli see, et kui inimestel on väikesed lapsed, siis neile on kontserdi ajaks ekstra oma mängutuba. Miks võtta lapsi kontserdile kaasa, kui nad mingi aja pärast vigisema hakkavad ja siis kontserdikülastaja süvenemist segavad, eks ole? Mulle see variant väga meeldis!

***

Õhtul oli Paabeli kontsert Saka mõisas. Jah, tore oli näha tuttavaid nägusid, aga... ma ei ole ikka eriline Paabeli fänn. Ma ei suuda isegi Vägilasi korralikult lõpuni kuulata, ilma et ma peale kolmandat lugu ära ei jookseks. Tänu folgile olin ma muidugi ette valmistatud teadmisega, et Paabelil võib kontsert kesta umbes 75 minutit ehk siis üks tund ja 15 minutit ja ma siis kuulasin ikkagi kontserdi ära, sest ükskord peab neid ju korralikult ka kuulama. Iseenesest oli ju tore, aga... miski jäi ikkagi just kui hinge kriipima.

***

31. juuli varahommikul olin valmis vaikselt otsi kokku tõmbama ja bussi peale minema ja... ja järsku esitas K. mulle nii toreda küsimuse, et esialgu ei osanud kohe midagi vastatagi... aga see oli lihtsalt nii hea ettepanek, et sellest oleks olnud kahju loobuda.. Ja nii ma siis saatsingi isale sõnumi:

Teil ei ole ju selle vastu midagi, kui ma homme tulen? Ei ole? No selge! Siis sobib, sest K. kutsus mu etendust ka vaatama. Olge muhedad.

Ja vastuseks sain sõnumi:
Ai äksept.
***

31. juuli oli ka põnev. Sel ajal, kui K. tööl oli, tuiasin mööda Jõhvit ringi ja vaatasin inimesi. Eestlase ja venelase temperament on ikka totaalselt erinev. Siis hakkasin ise ka mõtlema, et kes ma siis ise õieti olen? Mille alla võin oma temperamendi liigitada: eestlase, venelase või segaverelise alla? Mis sorti on mu enda isiklik temperament? Samas oleks just kui patt hakata seda asja sellisest otsast lahkama nagu ma seda tegin, sest ma ju isegi ei tea, kust kohast mu juured tegelikult tulevad. Kuigi siiski jääb selline mulje, nagu jääks ikkagi õhku rippuma küsimus: kes mina olen ja kes see eestlane siis õieti üldse on?

***

Vahepeal, kui ma Jõhvi bussijaama kõrval olevas pargis inimesi vaatasin, tuli mul uni peale ja ma jäin kogemata pargi pingil magama (istuvas asendis muidugi ja õnneks olid mul päikeseprillid ees), nii et loodetavasti keegi ehk aru ei saanud, kas ma põrnitsen niisama kivisid või magan.. aga pärast oli vaikselt piinlik küll... ja samas ei ole vast mõtet hakata seda päeva üksikasjalikult kõikidele lugemiseks tooma.. sest ma olen siin niigi juba liiga pikalt lobisenud. Aga kui paari sõnaga kommenteerida seda vabaõhuetendust, mida me K-ga vaatamas käisime, siis... mulle väga meeldis! Soovitan teistelegi vaatama minna! Ja ausalt öeldes, oli see mu esimene (vabaõhu)etendus, mida ma paljajalu vaatamas käisin. Uudne kogemus missugune!

***

Minge vaadake!

Koht: Ontika mõis
Etendus: "Mtsenski maakonna leedi Macbeth"
Kriitika: positiivne
Kuupäevad, mil seda veel näha saab: 2, 5, 6, 7, 8 ja 9 august 2009.
Algus: kell 19.00.
Piletihind: soolane

***

Täna jõudsin koju veidike peale kella kuut õhtul. Buss, millega ma Rakverest Pärnusse sõitma hakkasin, saabus Pärnusse 10 minutit enne kella viit õhtul. Et selle arvestusega oleksin jõudnud ka 16.55 Pärnu-Tartu bussile, et Kilingi-Nõmme tagasi saada. Aga rõõmustav uudis oli ka see, et ma ei pidanudki bussi peale jooksma, sest ma sain emaga koju. Ta oli hommikul vanaema juurde läinud ja tal oli seal nii palju tegemist, et kui ma Pärnus bussi pealt maha astusin, siis umbes 15 minuti pärast tuli emake ka ja korjas mu tee äärest peale. Ja nii meie rõõmus kojusõit algaski.