Meie elu argipäev...

Meie elu argipäev on nii hall, et ei tule meeldegi midagi oma "veebipäevikusse" postitada. Ma pole tükk aega midagi kirjutanud. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga pole osanud puudustki tunda, et selline asi kunagi ammu aega tagasi loodud või "leiutatud" sai.

Minu elu on olnud kiire ja täis kolimisi... Kolimine tähendab siis pidevat kokku-ja-lahti-pakkimist ja ühest kohast teise minemist, et uues kohas oma elu taaskord täiesti nullist üles ehitama hakata... Ma kohe ei teagi nüüd... Räige on see! Aga kes teab, mis milleks hea on. Samas peab tunnistama, et kusagile peab saama ju oma fucking kand kinnitada! Ei saa ju nii, et töötad viis kuud ära ja siis tehakse sulle aidaa ja sa muudkui mine - kusagile! Leiad omale uue töökoha, juba hakkad harjuma sedasorti eluga, mis on uues töökohas ja siis tehakse sulle "aidaa", kuna nähakse, et sinu "patareid" ei ole piisavalt "duracell" või sa lihtsalt ei meenuta piisaval hulgal jänest, kes võiks ühtlasi roosa olla ning hüpata nagu idioot mööda tuba, kartmata, et sinu aku tühjaks saab, sest teadupärast pidi duracelli patareides nii palju energiat olema, et kui tühjaks saavad, siis järelikult on praak!

Praegu, töötades ühes Eestimaa piirilinnas huvijuhina, olen omaette mõelnud: kas on parem olla töönarkomaan, kes ka haigena end tööga tapab, või on parem olla inimene, kes töötab normaalselt, osates elada ka eraelu? Jõudsin järeldusele, et kuna minust on saanud töönarkomaan, kes ei oska õigel ajal tööpäeva lõpetaja ja koju minna, on minu tsitaatide sekka lisandunud lause: "Kel pole eraelu, sel on tööelu".

Sest parem omada töökohta, mis sulle meeldib ja teha ennastunustavalt (vahetehvael ka ennast tapvalt) tööd, kui olla töötu ja muretseda selle pärast, et sul kohe-kohe töötukindlustus ära lõppeb (kui sul seda töötukindlustust kunagi üldse makstudki on). Kui sul aga pole üldse töötukindlustust olnud, mis igakuiselt mingisuguse "nutsuna" su arvele tuleb, on ka jama. Millegi eest tuleb ju elada - fucking Eestimaa ühiskond, rsk!

Kurjam... ma tahtsin veel millestki kirjutada, aga - läks meelest. Küll ma siis täiendan, kui meelde tuleb.

Praeguseks aga: AIDAA!