Kui ma keskkooli ajal ajakirjandust õppisin, mainis meie kallis ja lugupeetud ajakirjanduse õpetaja mitmel korral Priit Pulleritsu nime. Kord ühe, kord teise näite seas käis läbi nii tema nimi kui ka kuldsed õpetussõnad, mida meile kui tolleaegsetele noortele ajakirjanikele oli vaja teada ja edasi anda.
Miskipärast kujutasin ette, et Priit Pullerits on üks mehelik Eesti mees: selline... ühtlaselt nägus ja harjumuspärasest vaatepildist erinev (pole selline kiitsakas mees, kes puukorvigi kanda ei jõua). Et on ikka selline tugevama kondiga. Arvasin, et tegu on mehega, kes on valinud omale ajakirjaniku ameti, kuna siis saab ta kirjutada igasugust paska ja teha faktivigu, kuna ajakirjanikud teevad ju neid, samas olles nägus nii välimuselt kui ka sisemuselt (siis antakse tema rumalus talle vahel isegi andeks).
Kahjuks pean suure kurbusega tunnistama, et Priit Pullerits on nii nagu iga teine mees: väga inetu, kiitsuke, prillidega ja täieliku nohkari väljanägemisega, kes püüab oma kompleksi kuidagi välja elada, end näidata ja maksma panna proovides, üritades kirjutada terava sisuga kirjutisi, mille võib tihtipeale ühte suurde pasahunnikusse visata.
Aga noh - kui juba üht suurt sitta visata, siis püüdke mitte ära unustada, et homme on rahvusvaheline suudlemispäev. Kõik suure hurraaga suudlema! Ärge sellest mööda hiilige! Ma tulen kontrollin! :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar