Kell saab 15 minuti pärast 19.00. Istun siin Valga kohvikus "Säde" ja mõtlen: "Küll see Valga on ilus linnake." Tahate nende sõnade tegelikku tõlget? Tõlge: "Appike, muidu tore linn, aga et ka siin elab igasuguseid troppe..."
Kuigi "Säde" läheb veerand tunni pärast kinni, pean tunnistama, et minu 24 eluaasta peab ikka "pauguga" lukku minema. Teema on siis järgmine, mis mulle muret valmistab:
Läksin mina tööpäeva lõppedes õhtustama. Tellisin omale ühe latte ja Caesari salati. Salati oli tõesti väga maitsev. Juba kohvikusse sisse astudes näen, et mingi imelik mees vahib mind. Tellisin oma asjad ära, sain oma latte kätte ja otsin pilguga kohta, kuhu istuda, tunnen, et see mees vahib mind ainiti. Kui ma leidsin omale sobiva laua, hakkasin end sinna juba sättima, vehkis see topis käega, arvates, et ma tahan tema lauda istuda.
Ausõna ei tahtnud tema lauda istuda, sest selle mehe tegumood (nii välimus kui sisemus) oli äärmiselt halb. Peale kõige selle ei hinnanud ma teda välimuse järgi üldse valesti. Ta kuulub samasse kategooriasse nagu vend Sombreero: ajumaht minimaalne ehk kokkuvõttes olematu ja hais käib üle pea.
Tüüp arvas, et ma tahan temaga hirmsasti suhelda. Vale vastus! Ei tahtnud! Siis tuli ta minult nõusolekut küsimata ja ühtlasi seda ka saamat minu laua juurde, kus ma istusin ning üritas minuga juttu ajada. Ma ei võtnud vedu. Siis ta istus omavolililselt minu laua taha (pean tunnistama, et kuigi ma sain tema vene keelest üldiselt aru, mis ta rääkis ja oleksin oskanud talle ka teatud kohtades vastata, ei olnud ma temast kui oma "uuest sõbrast" huvitatud). Inimene oleks võinud aru saada, et ei maksa tulla mind uudistama, kuna ma tõesti ei andnud selleks mitte mingisugust põhjust!
Siis nägi see mees, et mul on taldriku kõrval mobiiltelefon. Ta küsis mu käest, kas ma talle oma telefoninumbri annan. Ta tahtvat minuga suhelda. Thanks, but no thanks! Ma ütlesin talle: "Kuigi mu number pole saladus, mina võõrastele oma telefoninumbrit ei anna." Mees läks siis peale vastuse saamist minema. Pakkis end kokku ja lahkus. Aga tundus, et päris ära ta ei läinud, vaid läks õue ja ootas see 15 minutit, millal Säde kinni pandi ja ma pidin kohvikust lahkuma.
Mina seda ei teadnud, aga sain teada (kuna oli nägijaid), et see hirmus mees oli mind jälitanud. Ma ju ikkagi läksin Rimisse. Rimist otse läksin oma kompsudega bussipeatusse ja taevale tänatud, et ma jõudsin Rimist bussipeatusse nii, et minut hiljem tuli linnaliin. Sest oleksin ma läinud jala, oleks see mees mind minu enese teadmata pimedas saatnud kuni koduni. Siis oleks ta teada saanud, kus ma elan, ning kes teab, mis siis oleks saanud. Aga ega see teema pole siis veel läbi. See härra nägi, et ma läksin bussi peale ja jooksis mingi maa bussi taga ja vaatas, kuhu ma sõidan.
Nii et.. minu elu ei ole siin ka üldsegi turvaline! Ausõna! Osta või pipragaas, tõsimeeli!
Kuigi "Säde" läheb veerand tunni pärast kinni, pean tunnistama, et minu 24 eluaasta peab ikka "pauguga" lukku minema. Teema on siis järgmine, mis mulle muret valmistab:
Läksin mina tööpäeva lõppedes õhtustama. Tellisin omale ühe latte ja Caesari salati. Salati oli tõesti väga maitsev. Juba kohvikusse sisse astudes näen, et mingi imelik mees vahib mind. Tellisin oma asjad ära, sain oma latte kätte ja otsin pilguga kohta, kuhu istuda, tunnen, et see mees vahib mind ainiti. Kui ma leidsin omale sobiva laua, hakkasin end sinna juba sättima, vehkis see topis käega, arvates, et ma tahan tema lauda istuda.
Ausõna ei tahtnud tema lauda istuda, sest selle mehe tegumood (nii välimus kui sisemus) oli äärmiselt halb. Peale kõige selle ei hinnanud ma teda välimuse järgi üldse valesti. Ta kuulub samasse kategooriasse nagu vend Sombreero: ajumaht minimaalne ehk kokkuvõttes olematu ja hais käib üle pea.
Tüüp arvas, et ma tahan temaga hirmsasti suhelda. Vale vastus! Ei tahtnud! Siis tuli ta minult nõusolekut küsimata ja ühtlasi seda ka saamat minu laua juurde, kus ma istusin ning üritas minuga juttu ajada. Ma ei võtnud vedu. Siis ta istus omavolililselt minu laua taha (pean tunnistama, et kuigi ma sain tema vene keelest üldiselt aru, mis ta rääkis ja oleksin oskanud talle ka teatud kohtades vastata, ei olnud ma temast kui oma "uuest sõbrast" huvitatud). Inimene oleks võinud aru saada, et ei maksa tulla mind uudistama, kuna ma tõesti ei andnud selleks mitte mingisugust põhjust!
Siis nägi see mees, et mul on taldriku kõrval mobiiltelefon. Ta küsis mu käest, kas ma talle oma telefoninumbri annan. Ta tahtvat minuga suhelda. Thanks, but no thanks! Ma ütlesin talle: "Kuigi mu number pole saladus, mina võõrastele oma telefoninumbrit ei anna." Mees läks siis peale vastuse saamist minema. Pakkis end kokku ja lahkus. Aga tundus, et päris ära ta ei läinud, vaid läks õue ja ootas see 15 minutit, millal Säde kinni pandi ja ma pidin kohvikust lahkuma.
Mina seda ei teadnud, aga sain teada (kuna oli nägijaid), et see hirmus mees oli mind jälitanud. Ma ju ikkagi läksin Rimisse. Rimist otse läksin oma kompsudega bussipeatusse ja taevale tänatud, et ma jõudsin Rimist bussipeatusse nii, et minut hiljem tuli linnaliin. Sest oleksin ma läinud jala, oleks see mees mind minu enese teadmata pimedas saatnud kuni koduni. Siis oleks ta teada saanud, kus ma elan, ning kes teab, mis siis oleks saanud. Aga ega see teema pole siis veel läbi. See härra nägi, et ma läksin bussi peale ja jooksis mingi maa bussi taga ja vaatas, kuhu ma sõidan.
Nii et.. minu elu ei ole siin ka üldsegi turvaline! Ausõna! Osta või pipragaas, tõsimeeli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar