Olles pontuga juba päris mitmendat päeva kodus, pean tunnistama, et mul on sellest pontust natuke siiber.
Olgu, mul ei ole selle vastu, et pontuga metsas kakatiirul käia ja vahel võib pontu täitsa armas ja tore olla. Aga kui mul on vaja kusagile kaugemale minna, kui postkontor minu kodulinna südalinnas, mis asub kodust 3 minuti tee kaugusel... ja kui kedagi kodus ei ole, siis on ju jama majas. Koera pole mitte kusagile panna või mitte kellegi juurde jätta. Ulub siin üksinda ja ajab ümbruskonnas elavad inimesed hulluks. Niikuinii on ümbruskonna kibestunud vanamutikesed iga asja peale kääksumisvalmis: "Miks nii ja miks naa..."
Ja oleks, et ta siis kutsumise peale juurde tuleks nagu kõik teised head koerad: oh ei, seda kindlasti mitte! Ta oleks just kui kurt ja puruloll, just kui ei saaks aru, et teda kutsutakse. Siis, kui tal mingi kiiks peast läbi käib, ei kuule ega näe, et keegi teda enda juurde kutsub ja ta lihtsalt jookseb arutult. Ja siis vehib kellegi hoovidest palle sisse. Meie tõesti ei tea, kelle hoovides ta palle raksutamas käib - ei oska neid palle kellelegi pakkuda.
Ja siis, kui tahad talle midagi õpetada, jääb mulje, just kui räägiksid seinaga, sest see koer lihtsalt vaatab sulle nii lollaka pilguga otsa. Uskumatu! Kuidas üks koer nii põmm-pea saab olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar