Uskumatu, kui tõene lause. Iga kord mõtlen ma selle peale, kes on minu sõber ja kes mitte... Mul on kahju, et ma olen raisanud oma aega ja ressurssi valede inimeste peale, keda olen oma sõbraks nimetanud.
Eile helistasin ühele neiule ja kutsusin ta enda poole grillima. Üksinda ei ole ju kunagi tore süüa. Nii ta siis lubas mulle õhtul helistada ja teada anda, kui koju jõuab ja kas ta on tulemas... Ta ei helistanud! Helistasin siis ise ja küsisin (nii nagu tavaliselt): "Noh, kuidas on? Oled tulemas?" Siis ta ütles: "Kuule, ma just jõudsin koju. Olen väsinud. Tahaks natuke lebotada ja nii. Aga teeme homme?" Ma küll olin veidi pettunud, aga sain aru, et kui inimene tuleb Hiiumaalt, siis on ju normaalne, kui ta on väsinud ja tahab veidi puhata.. Ta lubas mulle täna päeva poole helistada. Ta ei helistanud - jälle! Uskumatu!
Ma siis helistasin talle ise - kolm korda, et küsida, kuidas on, kas teeme täna väikese grillimise? Eile jäi ju ikkagi jutt, et helistame ja lepime tänaseks kellaaja kokku. Esimesel korral pani ta kõne kinni. Teisel ja kolmandal korral ei vastanud ta telefonile. Lasi lihtsalt heliseda...
Nii ma siis grillisingi üksinda ja jagasin poole saagist pontuga, sest üks niiöelda sõber, kellest ma ülal rääkisin, ei pidanud oma sõna ja teised sõbrad, kellele ma eile samuti helistasin, ei saanud tulla.. Ühel, kes kilksist umbes 12 km kaugusel elab, ei olnud autot (ema oli autoga tööle läinud) ja teine oli üksinda kodus ega saanud loomaaiast ära tulla, sest tema vanem generatsioon oli Livonia matkadega Austriasse sõitnud. Ja teised sõbrad, keda oleksin võinud kutsuda, elavad minust kohutavalt kaugel. Kes Soomes, kes Põhja-Eestis, kes Saaremaal, kes oli Vana-Vigalas laagris jne-jne-jne.
Uskumatu! Kui ma üksinda kodus olen, ei viitsi ma süüa teha, aga siiski olen pidanud midagigi sööma... Ohjah...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar