See kauaoodatud 5. juuli...

... tuli ootamatult kiiresti. Vennas läks sõjaväkke! Esimene nädal olin ma hirmus närvis, kuna ma kartsin, et kui ma kiiresti sais.ee portaali ei jõua, kuulen terve elu süüdistavaid etteheiteid, kuidas ma tema elu peesse keerasin kõigest ühe nädalaga, kui ta sõjaväkke läks. Seda ei oleks ma tahtnud küll terve oma elu kuulda, aga õnneks laabus kõik ja nüüd olen ma topelt rahulik. Välja arvatud muidugi see, et meil on õues 35 ja rohkem kraade sooja ja tema trambib sõjaväes tanksaabaste ja korralikult palava sõjaväeriietusega mööda Tapat ringi: hommiku- ja õhtujooksud, marssimised, õppused metsas jms. HIRMUS! Aga tundub, et tema on rahul. Las olla pealegi, kui ta rahul on.

***
Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Mina olen kipsist lahti saanud (kui keegi veel ei tea, kukkusin 3. juunil oma jala kipsi), jalg paraneb vaikselt ja aeglaselt, aga paraneb. Täna, homme ja ülehomme teen näiteringi noortega "Päraküla" proove, et asi üles soojendada ja veidi esineda. Asi vist küll ei kuku välja nii professionaalne kui oli esietendus enne eksamit, kus noored täiega nautisid seda, mis nad tegid.. aga.. ehk läheb kõik hästi.

***

9, 10 ja 11 augustil tulevad jälle Pärakülaga esinemised ja peale seda rohkem esinemisi ei tule, sest üks tegelaskuju läheb Tartusse ülikooli ja... nii see asi kord juba läheb. Iga etendus peab ükskord otsa saama. Ahneks ei tohi minna.

***

16. juulil lähen gaidide laagrisse. Laager toimub Saarisool - ärge küsige, kus see Saarisoo asub, ma tõesti ei tea, aga sinna pean ma kuidagi jõudma. MURE on! Kui 21. juuli läbi saab, olen ma rahulik ja siis on asi juba vaikselt ükskõik! Siis on laager peaaegu läbi ja.. ei pea millegi pärast muretsema.

***

Aidaku mind taevas, aga juuli lõpus võtan ma aja maha ja joon end pildituks (juhul, kui mul õnnestub endale alkohol maitsema panna).