... oli meil pidu. Koolipidu: alustasime kooliaastat peoga. Ei noh, iseenesest oli täitsa tore. Algus oli üsna paljulubav, ainult et lõpp kiskus üsna veidraks.
**
Algas see kõik nii:
Tegin ennast ilusaks ja hakkasin end minekule sättima. Võtsin kaasa rahakoti, mobiiltelefoni ja isegi juukseharja. Isegi tulemasin ja hügieeniline musipulk oli kaasas. Miskipärast mäletasin, et pistsin ka võtmed omale tasku ja selle teadmisega astusin toa- ja samuti ka ühiselamu välisuksest välja. (Aga miskipärast laulis sisemus natuke aega: võti-võti-võti-võti).
***
Olin natuke aega peol.. Mingi aja pärast, kui ära väsisin, tahtsin tulla tagasi ühikasse, aga mida ma tunnen: võtmeid ei ole. Ühikasse sisse ei saa, kiipkaardita välisust ei ava, toavõtmeta tuppa sisse ei saa. Toanaabrit kätte kah ei saa: toanaabri telefoni aku on tühi. Naaber teadmata suunas kadunud.
***
Ühikasse (välisuksest) sain tänu ühele kaastudengile, kellel oli kiipkaart kaasas, kes lasi mindki sisse, kui ta ühikasse tuli. Aga tuppa ma ikkagi ei saanud. Kommipaber ei aidanud, mobiiltelefoni pael ka mitte... Teise kabineti võti ei avanud ja varuvõtit ei saanud, sest selle toa uks, kust varuvõtmeid sai, oli lukus. Lühidalt siis varuvõtit ka ei saanud. See-eest sain uue kogemuse võrra rikkamaks, millest siinkohal kõvasti rääkida rääkida.
***
Igatahes veetsin ma siis umbes 4 ja pool tundi ukse taga, kuniks saabus üks esimese kursuse tantsijatudeng, kes oli üks väga hea inimene: ta lubas mul oma toas lahtikäivas tugitoolis magada, kuniks ma pean üles ärkama ja loengusse minema.
***
Igatahes: toanaaber saabus siis (loe: hommikul), kui ma olin esimese korruse tualetis oma päeva esimest linnukest kirja panemas... Olin just sel ajal tualetis, mis on "kõigile soovijaile" (loe: minusugustele õnnetutele hingedele) avatud, kes on eelnevalt piisavalt totud olnud, et toavõtme tuppa jätnud sel ajal, kui asi väljaminekuni ulatus...
***
Igatahes, peale vetsukülastust ei viitsinud ma enam üles minna. Arvasin, et ega ma tuppa niikuinii ei saa. Aga sel ajal, kui ma vetsus olin, saabus mu toakaaslane. Ta ehmatas ära, kui nägi, et mu voodi oli puutumata, asjad voodil samamoodi kui nad eelmisel õhtul jäid. Sellest tulenevalt võis ta vaid arvata, et mind ei olnudki sel ööl toas.
***
Igatahes: lühikokkuvõte minu lõbusast ööst on siin. Nüüd ajab naerma küll, kuidas ühel kainel inimesel juhtuvad sellised asjad, mis tavaliselt täispeaga toimuvad. Aga igatahes: ma annan oma ausõna ja luban siiralt, et ühiselamus ma suksutada ei ürita.
1 kommentaar:
mul juhtus kunagi üks sarnane lugu. olin ühikas, pidžaamas ja läksin kristeliga öösel sõpru vaatama. võtme unustasin aga tuppa ja nii tark ka ei olnud et oleks ukse lukust lahti jätnud :D ja toanaabreid ka muidugi polnud :D. nii ma siis olingi sokkis ja pidžaamas koridoris ja tuppa ei saanud. varuvõtit ka ei saanud :D. ja hommikul pidin kella üheksast õppesõitu tegema minema :D. ok, sain kristeli tuppa ööseks jääda, kuid hommikul tuli õilme alles kell 9, nii et päris suur mure oli mul. et kas ma siis nüüd tõesti lähen ööriietega sõitma:D. aga õnneks saatsin oma õpsile smsi et alustaksime 10 minti hiljema ja smssisin õilmele et äkki ta saaks 10-5 minti varem tulla :D ja kõik joppas lõpuks :D
aga noh, enam nii ei tahaks :D
Postita kommentaar