Imelisest 25-st sai märkamatult imeilus 35 ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiast on möödas kena 11 (ja pool) aastat! Lisaks olen oma elu jooksul saanud fantastilisi ja veidi vähem fantastilisi kogemusi, millest saaks romaani kirjutada. PALJU ÕNNE MULLE!
Täna on jälle 2 olulist päeva koos - minu sünnipäev ja isadepäev. Minu isa ammutab kogemusi Katmandus! Õnneks tuleb ta varsti tagasi. Miks ma isast rääkima hakkasin? Sest sel päeval, kui ma 18 sain, elasime me kahetoalises korteris ja siis oli samuti minu sünnipäev ja isadepäev samal päeval, mistõttu isa õnnitles mind nii: "Palju õnne, tütreke, nüüd oled sa 18, võid poodi õlle järele minna küll!" ...ja siis me läksime Viljandisse turule. Seal oli konsum ka - too aeg oli see väga väike... nüüd on suur ja uhke! Elu muutub!
Käisime Steffani pitsarestoranis salatit söömas - mina, ema, vend ja väike vennapoeg. Mulle sellest piisas. Polegi suuremalt pidutseda vaja. Ma nii uhkelt enam ei taha ka.. Kes mulle külla tulekski sünnipäevale? Kui ma Iru hooldekodu taga elasin, ei jõudnud mu Tallinnas elavad sugulasedki mulle pooleteise aasta jooksul külla, sest see oli "nii kaugel" Lasnamäe taga otsas - "Me eksime tulles ära!" nagu nad mulle vabanduseks tõid... seetõttu ei kutsu ma enam kedagi omale külla, kes tulla tahab, helistab ise ja annab märku!
Ma loodan, et mu elu hakkab ükskord paremaks ka minema... Lootus pidi viimasena surema, isegi kui lootusetus on ta kaksikvend...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar