Kolmapäeval oli tore päev: 8. klass tegi oma esimese esinemise, õhtuks läksin Pärnusse ja veetsin seal toreda õhtupooliku.. Neljapäeval, 21. aprillil, oli kohalikus kodukülas nalja kui palju: 12-ndike tutipäev ja... mu näiteringi proov. Sorry, aga nende kolme inimese pärast ei oleks pidanud ma ju siis proovi üldse korraldamagi, kui trupis on kaheksa inimest, kellest viis ei suvatsenud kohalegi tulla. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
***
***
Neljapäeva õhtul käisin 12-ndike piul, kuhu mind kutsuti. Väga tore oli juttu ajada ja nendega koos aega veeta. Toredad inimesed: igaühel oma mured, oma arusaamad elust-olust, igaühel oma väärtushinnangud. LAHE!
***
Siis tuli päev, mil ma tundsin, et... ma ei oleks tahtnud ühe tölliga kokku saada, kellega ma kokku sain. Ma kutsun seda tölli "hellitavalt" ma-sain-omale-õe-aga-ma-ei-tea-kas-ta-on-poiss-või-tüdruk. Miks ma teda nii kutsun? Ärge küsige, teil pole vaja seda teada. Igatahes... ma tundsin end nii madalana, nii halvasti. Miks ta tahab minuga kokku saada? Miks ta tahab minuga juttu ajada? Mul ei ole temaga ju mitte midagi ühist. Mul ei ole temaga mitte millestki rääkida. Appi kui nõme! Kunagi ammu, kui ta oli veidi kümne ringis (või midagi sinna kanti) ja ta õde sai aastaseks, ütles ta midagi nii nilbet, et mul hakkas lausa paha. Ta oli kunagi mu alumine naaber. Mind kutsuti neile külla ja ma siis läksin. Võtsin väikese karvase loomakese kodunt kaasa ja läksin. Mingi hetk ma siis küsisin tollelt 'töllilt': "Noh, mida me siis teeme? Mängime midagi?" Uskuge või mitte, aga tema vastas mulle: "Seksime!" MA KADUSIN NENDE JUUREST TUULEKIIRUSEL. Ütlesin viisakalt: "Aitäh, et mind kutsusite. Mul oli väga tore, aga ma pean kahjuks minema."
***
Aga aitab nüüd sellest teemast. Me peame Mikuga luuramismänge mängima hakkama. Piirkond on Kilksi ulatuses. Oled nõus, Miku?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar