Ärkasin hommikul kell 5.10. Oi, oli raske... ärgata... Viimasel ajal on sellised varajased ärkamised väga rasked.
***
Panin endale eesmärgiks, et kell 5.30 hakkan rongijaama suunas minema. Kuna mul on kaks rasket kompsu mõlema käe otsas, mõtlesin, et läheb umbes tund aega ära. Nii umbes läkski. Läksin oma kompsudega Viljandi rongijaama umbes 50 minutit ja poolel teel rongijaama mõtlesin: "Miks hommikul küll busse ei liigu?"
***
Olles juba peaaegu Ugala teatriga kohakuti, läks üks buss minust peaaegu mööda (mul õnnestus tolle bussiga isegi veits aega kohakuti olla, kui ta peatuses seisis), mis peatus hetkeks ja suundus Männimäe poole. Siis ma mõtlesin, et "Okei, see buss ei lähe rongijaama... kuigi võiks minna.." Ja siis, kui kell oli 06.18, kui ma kuulsin selja tagant tulevat mootorsõiduki häält, mõtlesin endamisi: "See peaks olema küll mingi iroonia, kui ma olen juba rongijaamas ja see sama buss, millele ma oleksin võinud minna, aga ei läinud ja mis Männimäe poole keeras, tuleb rongijaama." Keeran ma siis ümber ja mis ma näen: buss number 10, see sama buss, mis keeras esimese ropsuga männimäele... Aga selleks ajaks ei olnud mul enam bussi vaja, sest ma olin juba rongijaamas ja rong oli peaaegu käega katsutav.
***
Rongiga sõitsin Türile... Türile jõudes vaatasin, et inimesi peaaegu pole (kell oli alles 7.35). Rongijaama hoones mingi alkohoolik sõi hommikust, üks võõras neiu helistas telefoniga ja mina läksin siis kiiruga jälle välja, et näha, kas peale nende meeste, kes rongijaamas olid, on ka teisi inimesi juurde tulnud (aga ei olnud). Siis olin nii lootusetus olukorras, õues oli nii paks udu, et ma ei orienteerunud üldse, ja siis küsisin väljas olevatelt meesterahvastelt: "Vabandage, ega te ei tea, kus asub Türi.... Türi Ujula?" Siis hakati mind juhatama ja see, kes juhatama hakkas, ütles järsku: "Aga tulge peale, me viime teid ära. Sinna on päris tükk maad. Me ise sõidame sealt mööda.." Nii ma siis jõudsingi oma raskete asjadega ilusasti õigesse kohta... Aga veits liiga vara...
***
Umbes kella poole üheksa paiku sain ma basseinipoolsest uksest sisse (sest toredal koristajatädil hakkas must hale). Sain vähemalt soojas olla. Tegin ühe koolitöö ära ja... vaatasin: ohhoo, kell on juba 10.10, aga ei tahtnud väga helistada ka rohkem... Siis aga - oh imet! Kostus kõva ja kile Blondu hääl. Siis haarasin oma asjad ja läksin hääle järgi. HURRAAAA! Olingi õigesse kohta sattunud. Missugune rõõm. See oli too hetk küll sisemine rõõm, sest vahelduva eduga hingeldades oli üsna raske oma rõõmu näidata.
***
Kella viie ajal jäin avalikult pead toolile toetades magama. Ärkasin iseenda norskamise peale. Ja see ei ole mul mitte esimene kord, kus ma jään avalikus kohas magama ja hakkan kõvasti norskama, nii et kõik ümberkaudsed kuulevad ja näevad mind (ja kihistavad vaikset naeru). Igatahes. Nüüd tehti väike paus, et kohvitada ja küpsist süüa. Liina avastas just, et ta jäi "kohvipausile" hiljaks ehk jäi kõikidest küpsistest ilma - kahju temast...
***
Igatahes, ega ma suurt midagi enam kirjutada ei oskagi. Märgin vaid ära, et vahepeal juhtus üks nali: Blondu viskas "kildu" asjaga, et haarad ja küljed ei ole ühed ja samad asjad... Igatahes... Parem ikka kui minu "neandertallased".
***
Igatahes... Praeguseks kõik. Olen suht väsinud, sest nagu ma juba oma postituse alguses ütlesin, et kella viiest on ikka väga ränk ärgata. Eriti veel siis, kui eelnevatel öödel pole suurt magada saanud... Aga peaasi on seegi, et ma sain omale voodi, mida ma tegelikult tahtsingi ja millele pretendeerisin... Öö möödub soojas ja mõnusas...
***
Veel viimased 40 minutit ja meil on tänaseks päevaks jokk. Homme jälle. Igatahes.. Kui teised lähevad ujuma, lähen mina magama. Ei taha homme pirtsakas pirts olla... Järgmise kirjutamiseni. Kindlasti on mul homme ka midagi põnevat kirjutada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar