Ei saaks nüüd öelda, et mul midagi rabavat öelda oleks. Ega midagi suurt ei olegi. Juba 6 päeva olen lõbusalt kolmandat tiiru kahe aastane ja samas ka totaalne "blondu" olnud. Juhtub olema päevi, kus ma pean vaikselt ja häbenevalt tunnistama, et ma olen jälle mingisuguse "kollase" asjaga lagedale tulnud. Näide septembrist: käimas on jube põnev loeng, mida kutsuti hellitavalt "Teater eile ja täna-ks". Õppejõud räägib kellegi kidnäpeerimisest jms ja Kristin laseb tagumises pingis mõnusalt "talveund". Kui õppejõud teeb väikese pausi, et veidi mõtteid koguda, kostub klassist kellegi tagasihoidlik norskamine. Kes norskas? Ups, mina - ja see seletab nii mõndagi... Piinlik aga tõsi: meid oli loengus kõigest kümme inimest.
***
Funkydown käib mulle praegu täiega kõrva. Masendav: ma kuulan jälle kuldset vöötoravate triot.
***
Viimaste uudiste kohaselt peaks novembri lõpus "New Moon" kinodesse jõudma. Ei tea, kas ma kilkan rõõmust ja jooksen mööda ühikatuba hullunult ringi? Arvatavasti küll. Aga no kuulge - mul pole veel ju "Twilightigi", mida ma juba ammu saada tahan. Aga noh - lippan siis filmipoodi.
***
Paar nädalat tagasi tegime kursavennaga oma ansambli. Meil on isegi päris esimene laul valmis. Laulu pealkiri on "Mu sõber ütles mulle..." või oli see mu kuulus tsitaat, millest mu kursavend laulma hakkas? Peab uurima. Aga igatahes tsitaat, millest see laul räägib kõlab järgmiselt: "Ega siis litsakust anna häbeneda ju, eks/ole-eks/ole!"
***
Eks ma siis kah - häbenen ennast nüüd pesema ja magama, sest kell on julmalt pool kolm läbi viis minutit. Aeg oleks end magamaminekuks üles lüüa.
***
Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar