Eile lõppes siis see kauaoodatud laulupidu... Seekord oli pidu minu jaoks hoopis teisehõngulisem ja teistsugusem kui kõik eelmised siiani olnud on. Kui pisut selgitada oma öeldud lauset, siis tunnistan ausalt, et seekord ei pidanud ma kogu aeg kellegagi koos olema: ei pidanud tundma seda ahistavat lasteaiatunnet (saame kokku siin ja siis läheme kõik sinna - võtame nüüd käest kinni ka) - ma ei salli sellist lasteaiatamist.
Seekord võtsin ma asja täiesti vabalt. Kui mul ikka rahvas üle viskas, siis viskas üle: siis liikusin lihtsalt üksinda ringi ja käisin kus tahtsin ja kellega tahtsin. Üldjuhul ma oma koorikaaslastega ei liikunud. Kõige rohkem meeldisid mulle need hetked, mis tulid mõnes mõttes ootamatult, kuid samas ka teadlikult, kuid olid siiski nii fantastilised ja erilised. Tunnistan, et kõige rohkem meeldisid mulle need hetked, kui ma K-ga kokku sain ja temaga koos olin. Põnev! Kusjuures käisime ka kultuuriüritusel, millest esimest korda üldse temalt kuulsin. Nimelt käisime (3. juulil) Eesti lipu langetamise uut signatuuri kuulamas. Vaimustav! Ma olin pärast rohkem sillas kui oleksin osanud oodatagi.
Ma ei tea, kas K. teabki, miks ma hindan tema sõprust eriti kõrgelt. Arvatavasti ei ole ma seda talle veel otse öelnud, aga... kui nüüd päris ausalt tõtt öelda, siis on ta fantastiline inimene: meeldiv, tark ja intelligentne. Kuigi ega see ei ole ka ainuke põhjus.
Et siis kui nüüd laulupeo (pisiasjade) juurde tagasi minna, siis üks asi, millega ma küll üldsegi rahul ei olnud, oli mu ööbimiskoht (Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium - Vilde tee 64). Ma olin kuuendat korda laulupeol, millest esimest korda ei kannatanud ööbimiskoht isegi mitte kriitikat. Kujutate siis nüüd ette: sellist asja nagu duširuum selles koolis lihtsalt ei eksisteerinud ja pesemisvõimalused olid totaalselt puudulikud. MIS MÕTTES NAGU?
***
Eks see oli ka mu esimene (ja loodetavasti ka viimane) kord, kus ma peale esimest ööd koolis, lihtsalt alla andsin ja kõigi oma kompsudega tädi juurde ööbima kimasin. Lihtsalt nii ebainimlikud tingimused, et täitsa kohutav. Aga samas, see võib küll üsna valusasti kõlada ja üsna õelalt ka, kuigi see ei olnud nii plaanitud, aga... see kool, kus ma ühe öö magada suutsin, oli vististi pühendusega Viljandimaa kooridele, et siis tehes ainult minule endale omaseid järeldusi - ju siis on lihtsalt tegu maakonnaga, mis ei ole läbi ajaloo eriti muutunud (võttes aluseks kõik need muistendid, lood ja tõsiasjad, mida mulkide kohta räägitakse (kuigi ma - piinlikkusega tunnistades - ka nii pooleldi mulk olen)). Nii, et siis PALJU ÕNNE meile ja neile. Kuigi jah - ma ei tunne end ikkagi veel nii mulgimaalasena, et mu eneseväärikus peaks kannatada saama sellise mõnituse all, kus pesemivõimalusedki on ära võetud.
Üldiselt laulupeoga kui üritusega jäin rahule, sest sealt sain jälle sellise elamuse, mida oodatagi ei osanud. Näiteks üks uutmoodi elamus: olles nii proovide kui ka II kontserdi ajal lava kõige ülemises otsas (laululava kõige viimasema astme peal), oli vapustav näha, kui lava kõige ülemisest otsast alguse saanud kätelaine läks edasi publikusse ja lõppes seal, kus publikki otsa sai. FANTASTILINE! Loomulikult ei saa ka märkimata jätta ega ära unustada seda kirjeldamatut tunnet, mis tekkis laulmise ajal... aga... aga... siit maalt tekib ka küsimus: kust läheb Eesti ja eestlus? Kas välismaal elavad eestlased, kes juba päris mitmendat põlve välismaal elanud ja kellel peaks niiöelda "juured" Eestis olema, on ikka enam eestlased? Minu arvates mitte.
Et põhimõtteliselt - see postitus on küll üles ehitatud stiilis, mis kõlab nagu põrkepall (hüppab teemast teemasse ilma eelnevalt arusaadava süsteemita), aga minult ei saagi nõuda mingit korralikku süsteemi, kui laulupidu alles eile lõppes ja emotsioonid alles laes on... Nii et siis... homme jälle sellel samal teemal aga siis jälle pisut teises võtmes.
Päikest!
Kristin
Seekord võtsin ma asja täiesti vabalt. Kui mul ikka rahvas üle viskas, siis viskas üle: siis liikusin lihtsalt üksinda ringi ja käisin kus tahtsin ja kellega tahtsin. Üldjuhul ma oma koorikaaslastega ei liikunud. Kõige rohkem meeldisid mulle need hetked, mis tulid mõnes mõttes ootamatult, kuid samas ka teadlikult, kuid olid siiski nii fantastilised ja erilised. Tunnistan, et kõige rohkem meeldisid mulle need hetked, kui ma K-ga kokku sain ja temaga koos olin. Põnev! Kusjuures käisime ka kultuuriüritusel, millest esimest korda üldse temalt kuulsin. Nimelt käisime (3. juulil) Eesti lipu langetamise uut signatuuri kuulamas. Vaimustav! Ma olin pärast rohkem sillas kui oleksin osanud oodatagi.
Ma ei tea, kas K. teabki, miks ma hindan tema sõprust eriti kõrgelt. Arvatavasti ei ole ma seda talle veel otse öelnud, aga... kui nüüd päris ausalt tõtt öelda, siis on ta fantastiline inimene: meeldiv, tark ja intelligentne. Kuigi ega see ei ole ka ainuke põhjus.
Et siis kui nüüd laulupeo (pisiasjade) juurde tagasi minna, siis üks asi, millega ma küll üldsegi rahul ei olnud, oli mu ööbimiskoht (Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasium - Vilde tee 64). Ma olin kuuendat korda laulupeol, millest esimest korda ei kannatanud ööbimiskoht isegi mitte kriitikat. Kujutate siis nüüd ette: sellist asja nagu duširuum selles koolis lihtsalt ei eksisteerinud ja pesemisvõimalused olid totaalselt puudulikud. MIS MÕTTES NAGU?
***
Eks see oli ka mu esimene (ja loodetavasti ka viimane) kord, kus ma peale esimest ööd koolis, lihtsalt alla andsin ja kõigi oma kompsudega tädi juurde ööbima kimasin. Lihtsalt nii ebainimlikud tingimused, et täitsa kohutav. Aga samas, see võib küll üsna valusasti kõlada ja üsna õelalt ka, kuigi see ei olnud nii plaanitud, aga... see kool, kus ma ühe öö magada suutsin, oli vististi pühendusega Viljandimaa kooridele, et siis tehes ainult minule endale omaseid järeldusi - ju siis on lihtsalt tegu maakonnaga, mis ei ole läbi ajaloo eriti muutunud (võttes aluseks kõik need muistendid, lood ja tõsiasjad, mida mulkide kohta räägitakse (kuigi ma - piinlikkusega tunnistades - ka nii pooleldi mulk olen)). Nii, et siis PALJU ÕNNE meile ja neile. Kuigi jah - ma ei tunne end ikkagi veel nii mulgimaalasena, et mu eneseväärikus peaks kannatada saama sellise mõnituse all, kus pesemivõimalusedki on ära võetud.
Üldiselt laulupeoga kui üritusega jäin rahule, sest sealt sain jälle sellise elamuse, mida oodatagi ei osanud. Näiteks üks uutmoodi elamus: olles nii proovide kui ka II kontserdi ajal lava kõige ülemises otsas (laululava kõige viimasema astme peal), oli vapustav näha, kui lava kõige ülemisest otsast alguse saanud kätelaine läks edasi publikusse ja lõppes seal, kus publikki otsa sai. FANTASTILINE! Loomulikult ei saa ka märkimata jätta ega ära unustada seda kirjeldamatut tunnet, mis tekkis laulmise ajal... aga... aga... siit maalt tekib ka küsimus: kust läheb Eesti ja eestlus? Kas välismaal elavad eestlased, kes juba päris mitmendat põlve välismaal elanud ja kellel peaks niiöelda "juured" Eestis olema, on ikka enam eestlased? Minu arvates mitte.
Et põhimõtteliselt - see postitus on küll üles ehitatud stiilis, mis kõlab nagu põrkepall (hüppab teemast teemasse ilma eelnevalt arusaadava süsteemita), aga minult ei saagi nõuda mingit korralikku süsteemi, kui laulupidu alles eile lõppes ja emotsioonid alles laes on... Nii et siis... homme jälle sellel samal teemal aga siis jälle pisut teises võtmes.
Päikest!
Kristin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar