Mul on hea meel, et üks inimene suutis mind sõnadesse panna

1. Peale 28-ndat novembrit, kui ma Tartus Sitimaani kuulamas käisin ja muidu toredalt aega veetsin, toimus minus mingi muutus. Mu toanaaber kurtis minu ebanormaalse oleku üle, kursavend kurtis ka ja üks hea sõbranna kurtis ka. Minu viimase aja käitumine pidi tavalise Kristini käitumisest totaalselt erinema: Lõbusast-Seltskondlikust-Huumorit-Armastavast-Kristinist oli saanud Kurb-Omi-Mõtteid-Mõlgutav-Pooleldi-Unistavasse-Seisundisse-vajunud-Kristin.
2. Viimastel loengutel ei ole suutnud eriti oma tähelepanu ühele kindlale asjale koondada. Ikka läheb mõte uitama ja pilk muutub kurvaks ja ma ei saa sinna midagi parata. Viimastel nädalatel olen peaaegu hommikuni üleval olnud: ei ole lihtsalt und. Mõtted on ikkagi mujal..
3. See-eest kirjutas mu kursusekaaslane mulle MSNis kaks kokkuvõtlikku lauset, missugune ma viimased kaks nädalat olen olnud: On tunda, et sa oled suht õnnetu või nii.. Isegi mitte vihane, nagu tavaliselt halvas tujus, aga haavatult õnnetu.
4. On tunda, et mul on midagi viga. Elagu Tõsimeelsed Armastajad!