... sõpradeta. See tuli vististi hilisest kellaajast, et pold kedagi, kellega vestelda... Aga igatahes... Tegelikult tahtsin öelda, et käisin sünnipäeval. Väga ebameeldiv üritus oli. Ärgem nimesid nimetagem ja kutsugem teda neiu Kultuurikorralduseks.
******************
Igatahes, neiu Kultuurikorraldus sai eile 21. See-eest tema organisatoorne pool oli üsna nigel, et ma võin ja saan öelda, et ma ei kujuta ettegi, kuidas nii saab sünnipäeva korraldada ja seda pidada... aga järelikult siis saab nii ka. Tundus, et teised küllakutsutud ei kurtnud. Ma ka ei näidanud välja, et ma kurdaks, aga kui ühikasse tagasi minema hakkasin, tundsin, et see asi ei ole ikka see õige...
******************
Igatahes... Eilne oli mulle üks üsna keskmine pettumus. Ei saaks öelda, et see suur või väga suur pettumus oleks olnud, sest ma peaksin ju ikkagi teadma, et neiu Kultuurikorraldus seda sorti inimene on, kes eriti korralduslikule poolele tähelepanu ei pööra. Ma käisin temaga ju koos gümnaasiumis, aga see ei tähenda veel seda, et ma teda tunneksin või et ma sellega ikkagi rahul oleksin, et ta niimoodi teeb ja on nagu ta on... Kuid siiski - asi on põhimõttes. Kõik asjad on põhimõtetes kinni.
******************
Tekib küsimusi: kui inimene areneb mingis teatud mõttes edasi, miks ta siis selles paralleelses mõttes edasi ei arene? Vastavalt tema aerialale hakkasin mõttes asju lahkama... Kui ma õpin kultuurikorraldajaks või ükskõik missuguseks korraldajaks, siis mul peaks ju mingi eelnev vaimsus ja/või korraldajasoon olemas olema, et oma erialal läbi lüüa ja tulevikus edukas olla? Tema puhul ei tundu kusagilt seda kultuurikorralduslikku poolt olevat. Kahju on natuke... sellest õnnetust inimesest.
******************
Kahju! Päriselt ka! Aga siiski ei ela ma tema elu. Vististi ei tahakski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar