Elu pärast palgapäeva...

Joon kohvi. Mõtlen tagasi nädalavahetusele ja tunnistan endale mõtlikult: küll on hirmus, kui raha ei ole. Nii ei saa ju lihtsalt minema ka jalutada, kui kõik "üle maksa viskab" ja "nutsu" pole. Mille eest ma minema jalutan siis?

Ma ei käi selle pärast ka poodides. Sest ütles ka üks tark ühest tavalisest naistekast: "Miks minna poodidesse, kui sul raha ei ole? Mõttetu! Ma ei käi kunagi poodides, kui mul raha ei ole."

Kõlab võib-olla imelikult, aga nii on lood ka minuga. Tahan ma seda või mitte, aga (ala)teadlikult ei kipu ma poodides isegi mitte ringi vaatama, kui mul raha kohe üldse ei ole. Miks ma lähen poodi ringi vaatama, kui ma tean, et mul läheb vaja seda-seda-seda-seda-ja-seda, aga ups, ma ei saa seda omale võimaldada, kuna mul lihtsalt ei ole piisavalt raha. Täna see-eest oli mul aga elu-üli-üllatus, kui ma ootasin oma palka arvele alles homseks, aga see tuli täna. Milline imeline elu, eks ole? Ma sain omale homseks piima osta, mida kohvi peale panna ja pudrumaterjali ka.

Ma kohe üldse ei suuda seda kevadist "paastun-ja-taastun-dieeti" alustada. Ingliskeelne tõlge sõnale "dieet" on "diet". Pange tähele - diet! Lahkame nüüd natuke seda sõna 'dieet' /ingl. k. 'diet' - remember?/

Mida tähendab inglise keeles sõna "die"? Die = surema! Mis tähendabki, et sõna 'dieet' tuleneb sõnast 'surema' ja "deeti pidama" tähendab seda, et sa valmistud suremiseks. Aga olgu. Ärgem nokkigem sõnade kallal millega me nii harjunud oleme ja mis meie jaoks nii igapäevased mõisted on. Olgem. Elagem. Eks ülesöömine ja alasöömine kuuluvad ka sinna suremise teemasse. Pigem vist nagu alateemadena, aga noh - mis seal ikka. Ükskord sureme niikuinii. Mina küsin endalt vahetevahel küsimusi: kas?/millal?/kuidas?/kellega?/jms. Aga ok - vahelduseks muudame teemat.

Küll on halb, et Klooga-nolkidel ei ole oma eluga muud teha, kui mu akna taga luuramas käia. Elu nagu vangis. Rulood akende ees, jäljed akna taga. Keegi tropp käis eelmine nädal mu aknast sisse kiikamas. Kahjuks või õnneks reetis ta oma luuramise sellega, et röökis oma sõbrannale täiest kõrist: "Krdi, tropp! Ära hõõru mul seljas, raisk! Türa küll!" Tegu oli kahjuks või õnneks noore neiuga, kelle ma ka hääle järgi ära tundsin. Mul oli ju ikkagi aken lahti. Ma kuulsin! Aga pole viga. Võtsin ta järgmisel päeval letti, kui ta noortekasse tuli. Tegin väikest viisi ülekuulamist. Jäi haledalt vahele! Nii minagi... kahjuks. Aga pole viga. Ehk ta ei saanud aru. Kui saigi, siis sinna me jutuajamine jäigi.

Täna see-eest, sel ajal, kui ma oma kolleegile neid totakaid faile docx-ist normaalsete inimeste doc-iks ümber salvestasin, oli keegi jälle mu akende taga jälgi tegemas käinud. Vanad tropid! Otsige omale tegevus! Osta elu omale! Ära käi mu akna taga "lumega mängimas"! Sõida rongiga linna! Mine kinno või külasta mereäärset piirkonda! Mul on oma eraelu ka, mida elada tahaks! Mis sest, et mu eraelu koosneb sellest, et lähen koju, loen raamatut ja veedan oma aja üksinda mingit mõttetust tehes... või siis mõttetuste tegemajätmises ja millegi targaga hakkamasaamises... Mis sest, et mu elus ei ole lapsi, keda kasvatada või meest, keda kallistada. Aga mul on ikkagi my-private-time without any stupid "nolk" from Klooga! Tahate ma tõlgin? Ah, pekki! Kui aru ei saa, siis küsige kommentaarides!

Lähen uuesti internetipanka ja maksan oma lollaka üüri ära! Tšu-tšu-f'rei!