Tulin hommikul tööle. Kuna ülemust ja kolleegi polnud veel tulnud, tegin ära oma kohustusliku facebooki-treti (loe: lõustaraamatu-külastuse). Ja mida ma nägin? Taaskord üks mu kunagine klassiõde oli lapse saanud. Ootamatu aga rõõmustav uudis, kas pole?
"Millal ta küll jõudis lapseootel olla?!" imestasin ma endamisi.
Jah, millal üks naine jõuab lapseootel olla? Teate, ma avastasin, et olen ajast maha jäänud. See on see põhjus: kui ei käi facebookis kõigi oma 1012-ne facebooki-tuttava profiilidel, siis ei saagi ju kursis olla, kellel on peenikest peret oodata ja kellel mitte. Kohe näha, et pole veel netipede ja tegemist on muudki, kui facebookis istuda. Ei ela teiste elu, vaid üritan iseenda omaga hakkama saada. Mul on lihtsalt endaga nii palju tegemist, et ei jõua teiste eludel ja tegemistel silma peal hoida.
Endine klassiõde, kes just nüüd lapse sai, oli pannud profiilipildiks ühe ilusa pildi, kus tal on karu ühes käes ja ilus kõht ees... Jah, pean tunnistama, et ühel mu koolivennal kultuuriakadeemiast oli õigus, kui ta ütles mulle ükskord, kui meil oli jutuks, et näe kui ilus ta õde on (koolivenna õde oli siis lapseootel): "Kõik rasedad naised on ilusad."
Ilus lause ühe mehe suust. Samas esitasin ma endale ühe intrigeeriva küsimuse: kas kõik rasedad naised on (ikka) ilusad? Kõik ei ole, aga osad on küll. Osad on väga ilusad, osad on lihtsalt ilusad ja siis on need, keda pole võimalik ei ühte ega teise kasti lahterdada. See klassiõde, kes nüüd minu jaoks täiesti ootamatult lapse sai, oli mu meelest rasedana väga kaunis. Vähemalt selle pildi põhjal öeldes küll, mida ma nägin.
Noh, jah... Kas ma olen kade? Noh, eks ikka vahel tekib ju mõte: kui ilus ja võiks ju ka olla lapsevanem... Vahetevahel tekib selline hetk, kus ma tunnen, et meel läheb härdaks ja emotsioon muutub veidi ülevaks. Tunnen ülimat heameelt nende õnne ja rõõmu üle, kes on sümpaatsed inimesed ja saanud pere juurdekasvu...
Vahetevahel muidugi küsin endalt kurval toonil: "Aga mina? Mis on minu vigastus? Millal tuleb minu aeg? Olen ju ometigi juba 24 ja võiks ju ometigi ka midagi olla.. Selline õnnetu tunne tekib, et ma just kui polegi midagi saavutanud." Aga siis küsin endalt taaskord: "Mida ma lapsele pakun? Kas mul on lapsele oma kodu pakkuda? Kas mul on pakkuda lapsele armastust? Täisväärtuslikku perekonda? Kas ma olen võimeline last kasvatama?" Ei ole nagu seda suhetki... ja sellist inimestki, kellega tahaks lapsi saada. Pärast tuleb välja, et ma leian sobiva meesterahva ja suren sünnitusel? See oleks siis ju ülim mõnitamine. Ei sure sünnitusel. Kloogalt omale meest ka ei otsi, sest siin on nad kõik nii... kuidas nüüd viisakalt öelda: narkomaanid, joodikud, tohmid.
Ühtlasi pean tunnistama: ju pole minu aeg... On ju kuldne tõde seegi, et nii iseenda kui teiste vastu tuleb aus olla, siis saavutab edu.
Oijah... Nüüd sai minule omaselt selline pooleldi hädaldav blogipostitus, aga noh, mida iganes. Las ta siis olla. Ma ei viitsi hetkel ka seda muutma hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar