teisipäev, 25. oktoober 2011

Täna on selline päev...

... mil ma tunnen, et tahaksin nutta. Taaskord on soov väga tugev. Tahaksin nii suurelt nutta, et pärast nutmist tunnen, kuidas mu hing on kerge. Tahaksin kogu oma stressi endast välja saada. Ma loodan tõsimeeli, et ükskord, kui ma seda pinget ja üksindust endas kanda ei jõua, nutan lahinal. Tahan tunda taaskord seda kergust oma hinges, mis oli siis, kui ma olin TÜ VKA ära lõpetanud ja teada saanud, et mind oodatakse tööle... aga mis mind siin tööl ootas? Jah, värvikirev kooslus.




Tahan kinno minna. Viimane kord, kui ma kinos käisin, oli vist laulupidu... Oijaa - pean tunnistama, et see film, mida ma nägin, oli tõesti hea! Suhtusin küll veidi skeptiliselt sellesse, kas prantslased ka romantilist filmi teha oskavad, aga tundus, et oskavad... Siis kõlas prantsuse keel küll tunduvalt ilusamini kui inglise keel. Samas oli see film küll selline tõeline naistekas, mille sarnaseid ma nüüd järgmised 3 nädalat väga hea meelega vaataksin (vahelduseks nendele raamatutele, mida olen eelnevad kaheksa nädalat lugenud)... või noh, ükskõik - mul läks praegu mõttelõng sassi. Tahtsin midagi ilusat öelda. Nii vahelduse mõttes või teksti ilustamise mõttes, aga kukkus veidi pahasti välja.




Täna olen kella kaheksast saati tööl, et saaksin kella neljast tennisetrenni minna. Kas ma saan endast stressi välja, kui sel nädalal esimest korda tennisega tutvust teen ja kolmel järjestikusel päeval tennist mängima õpin? Ma ei tea, aga ma loodan!

Kommentaare ei ole: