... loksutab. Kell on 20.17. Kell 21.15 peaksime olema Kihnu sadamas, aga tundub, et me siiski ei ole sel kellaajal päris kohal. Sest loks on hirmus ja täna jäi praam Pärnusse päris 20 minutit hiljaks... või noh, jahm...
Nii imelik päev on täna olnud. Ema helistas mulle just siis, kui ma hakkasin end just linna sättima. Mul oli tõesti kõige ebasobivam hetk, kui tuli teade, et mu vend saab sõbra autoga Tallinnasse. Ma ütlesin: "Selge, selge. No väga tore siis, jah! Hästi! Jajaa, küll ma lähen poodi ka. Küll ma jõuan. Mul on kõik ära sätitud!" Siis ema lõi telefoni kinni, kuna sai aru, et ma ülbitsesin temaga. No sorry tõepoolest! Mul tõesti oli paha hetk ja ma ei saanud rääkida. Ülbitsemisest oli asi küll kaugel. Lapsed kisasid kõrva ääres ja ma absoluutselt ei kuulnud, mida ta telefoni ütles ja mind muutis pahaseks, et ta hakkab mulle veel ette dikteerima, mida ma peaksin tegema. No elan oma elu nagu oskan. Ei pea mulle asju ette ütlema. Ma tean ju ise, mis mul poest vaja on ja mida pole. Raha niikuinii enam suurt ei ole. Ma ei saa ju kõva häälega ütlema hakata, et viimased säästud on mul.
Siis helistas ema nüüd uuesti... Veidi enne kella poolt üheksat õhtul. Ütles, et ta ei tahtnud minuga rääkida, kuna ma olevat ülbitsenud. Iga kord, kui ma kellegagi koos olevat, ma ülbitsevat. Wake up and smell the coffee! Kui titekari kõrva karjub, siis ei ole ju eriti tore telefoniga rääkida. Siis tulebki teha lühidalt, sest mul tõesõna hakkas närv vaikselt mustaks minema, kuna mind lausa tüütab, kui kogu aeg peab mingit 5-aastast last keelama, et ta oma 9-kuust venda ei kiusaks ega väntsutaks kogu aeg. Siis ma tundsin küll, et mina lapsi ei taha... Veel mitte. Sest ma tõesti ei ole veel valmis oma närve mingite laste peale raiskama, kes aru ei saa, mida neile öeldakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar