Eile oli 31. juuli. Eile varahommikul kell 03.46 sündis meie vallavanema perre pisike tüdruk. Miks see mind ei rõõmusta? Vaatamata sellele, et tegemist on väga rõõmsa uudisega, ei pea see uudis mind mitte rõõmustama. Mu hing nutab lahinal. Ma tunnen enda sees on nii suurt raskust, et ma ei tea, kuhu ära joosta või mida ära teha, et ma ometi peast lolliks ei läheks.
Kui ma Kihnu töövestlusele tulin, suutsin vallavanema silmadesse "ära uppuda". Ma polnud kaua aega midagi nii kaunist näinud kui vallavanema silmad. Kaks esimest juulikuu nädalat ma millegist muust mõelda ei suutnudki kui vallavanemast. Vallavanem siin ja vallavanem seal, Ingvar siin ja Ingvar seal. Ma teadsin, et ta on suhtes. Ma teadsin, et tal on kahe ja poole aastane poeg. Ma teadsin, et tema elukaaslane ootab teist last. Ma teadsin, mis on vallavanema pruudi nimi. Ma teadsin, et Ingvar on oma laste emast neli aastat noorem... Ma olin kuulnud selle naise kohta räägitavat, et tegu on ehtsa nõiaga. Te ärge küsige minult, mida ma ei tea või mida ma pole järele uurinud! Sest seal on asju, mida ma ei tea ja mida ma pole jõudnud veel välja uurida.
Aga nüüd, täna.. kui ma õnnitlesin Ingvarit näost näkku lapse sünni puhul, muutusin kurvaks. Kui ma nägin seda uhkust tema silmis, seda rõõmu oma tütre üle. Siis kogu mu õhuloss varises kokku ja ma loobusin unistamast ja üritamast. Loobusin sellest mõttest, et ma hakkan proovima, kas mul õnnestub mees üle lüüa või mitte. Kallistasin teda ja siis mõtlesin endamisi, et ma oleksin tahtnud teda kallistama jäädagi, oleksin tahtnud talle kõrva sisse sosistada nii üht koma teist. Tahtsin talle öelda... tahtsin talle öelda... no vahet ei ole, mida ma talle öelda tahtsin, aga kurvaks teeb mind see, et mu sisetunne hüüab: "Ilus õun, uss sees! Kaua sa imetled seda õuna? Hammusta, vaata siis, mis saama hakkab!" Aga ma käsin sellel häälekesel enda sees ikka ja ikka vaikida...
Vaatamata sellele, et olen kuulnud räägitavat, et tänapäeval ei hoia meest kinni ei suhtes olek, lapsed, ammugi mitte siis abielu, pean eneselegi kurvastuseks tunnistama, et mind hirmutab ikkagi see, et ma jään üksikuks või lepin mehega, kellega ma koos elama ei tahtnudki hakata. Ja kui nüüd kujutada endale ette mingit "roosilist armasturomaani", kui mees teeb väikese eksisammu ja suhtes olles "paneb kõrvalt"... Tuleb tal mingi aja pärast ikka otsustada, kumma kasuks valida: kas valida armuke või oma laste ema. Tavaliselt valib mees ikka selle, kellega kauem on koos elatud ja keda paremini tuntakse, sest nii on mugav ju... Harjumus on! Aga ma peaksin sellest hirmust üle saama! Aga aega võtab see!
Ja samas - minu pärast küll keegi 'hüppesse' ei lähe. Pole ma ju teab-mis-modelli-ilu-ja-mõõtu ja seksikas ei ole ammugi... Aga ma püüan selle poole, mis tähendab, et ma üritan kõigepealt AA rühma ehk Anonüümsete Armastaje rühma minna, et oma pahedest ja vahelhirmudest üle saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar