... mil ma ei saa enam midagi muuta. Olen kodus, istun rõdul ja leotan oma varbaid leiges vees. Jahe tuuleke puhub, väike aua magab kõrval ja.. siis meenub mulle keskkooli eksamiperiood, kus oled oma kirjandi ära kirjutanud, ühiskonna eksami ära teinud ja tead, et viimane asi on veel teha. Eksamite pärast, mis juba tehtud, aga mille tulemusi enne juunit teada ei saa, ei ole enam mõtet muretseda, sest midagi enam muuta ei ole võimalik.
***
Olen kodus, istun rõdul ja leotan oma varbaid leiges vees. Jahe tuuleke puhub, väike aua magab kõrval ja ma mõtlen olnule tagasi. Lõputöö on valmis. Esitatud ka. Enam ei saa midagi muuta. Nüüd tuleb oodata vaid retsensendi subjektiivset arvamust minu tööst. Olen nüüd kahel järjestikusel õhtul tähistanud, et mul on lõputöö valmis, esitatud ja nüüd on umbes 7 päeva puhkust. Vahel, kui meelde tuleb, siis mõtlen, et ei tea, kes minu töö retsensent on? Kas mu tööl ongi retsensenti? Kaitsmisele ma saan, aga mida ma siis lõpuks kaitsen, kui ma ei tea, kas ja kes mu retsensent on ja mille kallal tema "oigama" hakkab.
***
Otsin tööd. Miski ei paista helge olevat. Aga endiselt otsin. Endiselt ei kaota veel lootust. CV keskuses oli ainuke rõõmustav kuulutus: Au Pair Inglismaale. Jah, 90-100 eurot kuus on üsna paljulubav taskuraha kui arvestada seda, et makse maksma ja korterit üürima ei pea, söögi pärast ei pea muretsema. Soovi korral võin ka lisa teenida (loe: kui tahan rohkem taskuraha, siis päevad on pikemad ja puhkepäevad praktiliselt olematud).
***
Tahaks siia veel midagi kirjutada.. Aga mul on veel aega.. Tänane päev pole veel läbi. Kui mul veel midagi head tuleb, mida tahaks öelda.. siis kirjutan. Praegu on lihtsalt loominguline kriis ja suur ishias peas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar