Ma ei tea, mis mul viga on, aga mul on midagi viga. Ma ei ole polkovniku lesk. Ma ei mõtle omale igasuguseid haigusi külge, aga ma tean, et mul on midagi viga. Mul on midagi sellist viga, mida ükski arst ei ravi, ainult mina ise saan ennast aidata...
***
Kui ma läheksin arsti juurde, siis ei oleks mul mitte millegi üle kurta... või siiski... Kurta oleks, aga selle üle on juba kurdetud - parim ravi pidi olema valuvaigisti, kui asi kipub korduma. Aga kui pöörduda minu praeguse "probleemi" juurde tagasi ja ma läheksin praegu arsti juurde kurtma, siis kõlaks minu jutt a'la nii: "Tere! Mul ei ole millegi üle kurta. Tervis on korras, veresuhkur korras. Süda on terve. Jalad ei valuta. Stress - jah. Antidepressante vaja ei ole - stress ei ole nii suur. See lahtub, kui eksamid läbi on. Aga üks mure on küll. Seda ravimitega ei ravi. Seda ei saagi ravida, kuniks ei ole esile kerkinud mingisugustki lahendust... Asi on nimelt minu roostes armuelus... ja selles, et ma oskan endale alati valed "unistuste printsid" välja valida."
***
Kuidas teie armuvalu raviksite? Mina ei ravikski, sest minu arvates ei ole sellisele "haigusele" ravi, mida ei saa isegi korralikuks "tõveks" nimetada. Armuvalu on nagu hullulehmatõbi: ta tuleb, ta on ja ta lahtub... kuniks tuleb see-imeline-miski, mis mu mõtted mujale viib.
***
Kui ma vaid isegi saaksin aru, mida ma tahan! Sest keda ma tahan, on ammu selge!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar