See nädal oli täis seiklusi ja ühekordseid emotsemisi.
Esmaspäeva hommikul, kui oma kohvrit ühiselamusse viisin ja avastasin, et mu toas olev voodi on ikka veel vaba, mõtlesin endamisi, et ju on kell alles liiga vara, selleks et toanaaber kohale jõuaks. Õhtul see-eest, kui ma umbes poole kaheksa paiku ühikasse jõudsin, avastasin, et mu sellenädalane toanaaber oli lõpuks kohale jõudnud: kaua oodatud, kaunikene.
Oi, kuidas ma ootasin seda toanaabrit ja praadisin ikka korralikult, kes ja missugune inimene ta on. Sest umbes kuu aega enne seda, kui ta tuli, öeldi mulle, et tuleb üks tudeng Tartu Tervishoiukõrgkoolist Viljandisse oma parktikat tegema ja siis ööbib minu toas, kuna mina olen ainukese eestlasena (ja naisterahvana) üksinda toas. Mina see-eest olin pikemalt mõtlemata koheselt rõõmus, et "Oh, väga lahe, tuleb inimene ja siis saab uue tuttava.." jne-jne-jne... alles hiljem hakkasin seedima: "Ooot-ooot... Tartu Tervishoiu-misasi? Mis asja?"
Esimene hetk, kui ma esmaspäeva õhtul oma ühiselamutuppa sisse astusin ja oma toanaabrit nägin, ehmatasin veits ära... Tumedapäine, enesekindla pilguga neiu, saleda kehaehitusega (nii nagu ma varem arvanud olin) - võttis mu veits sõnatuks...
Toanaabriga sain kiiresti tuttavaks ja hiljem tuli välja, et minu rõõmsameelsus oli teda veidike üllatanud - me jahmatasime teineteist vastastikku. Olime vaevalised tund aega tuttavad, kui ma panin omadega ühe perverse killu maha.
Meil tuli jutuks fantaasiaraamatud ja sellised fantaasiat täis filmid nagu "Sõrmuste Isand" ja "Harry Potter" jne... Tuli välja, et teda ennast huvitavad ka sellised asjad (mind eriti Harry Potter ja Sõrmuste Isand ei huvita, aga "True Blood" meeldib mulle küll). Vahetasime siis vaikselt arvamusi, muusikat ja muud sellist, ja kui ma oma MP3-e mängijat turvaliselt arvutist eemaldama hakkasin, nägin kiirelt vilksatamas kirja "Safely Remove Hard..." ja viimase sõna teist poolt ma ei näinud ja ütlesin täiesti mõtlemata vaikselt "Ja nüüd teeme safely remove hardcore'i ja siis on jokk..."
Ja toas valitsev vaikus oli järsku veel vaiksem kui enne... Kui mulle lõpuks kohale jõudis, mida ma ütlesin, vaatasin arglikult toanaabri suunas (pea kohal hõljumas suur küsimärk: "Ega ta ometi ei kuulnud, mida ma ütlesin?") ja tema vaatas mind veits küsiva pilguga (temagi pea kohal helkis suur küsimärk küsimusega: "Kas ma nüüd kuulsin ikka õigesti, mida ta ütles?") ja siis hakkasime koos korraga naerma... Sest me mitte ei eemalda ohutult hardcore'i, vaid ikka hardware'i.
Nii, et esimesel päeval kohe nalja nabani.
Teisipäeval käisime Pubis Liverpool jazzi kuulamas (pole küll minu maitse muusika, aga temale meeldis, mis oligi kõige tähtsam)... Siis tutvustasin talle ühiselamut Tareke, kolmapäeval tegime pannkooke ja neljapäeval võtsime lihtsalt aja maha...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar