Täna öösel..

nägin mingit veidrat und.. Meeles on ainult üksikud seigad...

***

Meeles on rongijaam ja see, et ma teadsin unes täiesti kindlalt, et pidin veel üks hetk rongile minema, aga veel ei läinud, sest mul oli veel aega ja ronge käis ühe päeva jooksul palju sinna, kuhu ma minema pidin.

***

Siis on mul meeles, et nägin unes isa, venda ja seda, et me pidime emale kusagile vastu minema, sest ta tuli kusagilt. Me sõitsime autoga, olime juba peaaegu kohal seal, kust me pidime emaga kohtuma, kui ma ütlesin, et "Näe, see auto läks käest ära ja nüüd maandub kohe kraavis või on ahelkokkupõrge.." Vend vastas selle peale lühida "Jah, ma nägin." kui meiegi auto läks käest ära - uskumatu tunne oli see, et kui auto unes isal samamoodi käest ära läks kui seegi auto, mida me nägime (küll mingil kõrvalteel sõites, mis suundus küll veidral moel paremale ja oli meist ikka turvaliselt eemal, mitte ei tulnud vastassuunas). Meil oli autoõnnetus - oli väga veider tunne, kui autoõnnetus oli ära ja siis oli tükk aega totaalne must auk ja siis järsku avastasin end unes vastassuunavööndipoolsel tee äärel. Ühtegi autot vastu ei tulnud. Keegi mööda ka ei läinud.

***

Isa oli õnnetuse tagajärjelt tugevalt kannatada saanud (käed ja pea), vend oli autoõnnetuse tagajärjel samuti kannatada saanud, aga miskipärast ei olnud minul ühtegi kriimu. Ma veel vahetasin isaga mingid sõnad, kus ma ütlesin talle pahaselt: "Mis sul viga on? Kas sa arvad, et ma olen puhta pime, et ma ei näe, et su käed ja pea ja Marko käed on tugevalt kannatada saanud? Meil oli autoõnnetus ja sa ütled, et kiirabi ei ole vaja?"

***

Selle peale ütles isa mulle: "Sa võid ju kiirabisse helistada, aga nad ei tule. Nad saadavad su peesse, sest nad leiavad, et see oli su enda süü ja nemad ei kavatse aidata." Ma ikkagi helistasin hädaabi numbrile ja ütlesin: "Tere, Pärnus Ehitajate tee see ja see - toimus autoõnnetus, kaks kannatajat. Palun kiirabi." (ja kui ma olin selle lause ära öelnud, mõtlesin endamisi "huvitav, miks me oleme Pärnu Ehitajate teel, kui me peaksime Tallinnas olema?" - kusjuures see kurv, kus me olime - kortsus autoga ja autoõnnetuses kannatanutega - oli täpselt see, mis on Pärnus). Hädaabi dispetšer küsis minult seepeale: "Mis seisus kannatajad on?" Ma ütlesin, et kannatajad tõusid küll omal jalal püsti, aga minu arvates peaks nad ikkagi üle kontrollima, sest neile on esmaabi vaja. Selle peale ütles siis dispetšer mulle: "Me ei ole kohustatud tulema, sest see on teie endi süü ja kui kannatajad surnud ei ole, siis me välja ei tule, sest esmaabi saate te neile ise antud ja see esmaabi andmine ei peaks ju ometigi nii raske olema, et selleks kohe kiirabi vaja peaks minema. Ärge tülitage meid enam kunagi selliste tühiste autoõnnetustega." Selle peale olin ma sõnatu ja ütlesin ainult: "Ahah, selge siis... Mis ajast autoõnnetused tühised on?" - mõeldes ise juurde: "Issake, milleks meile siis kiirabi üldse vaja on, kui nad appi ei tule? Miks neile palka makstakse? Ma ei saa aru, millest see dispetšer aru ei saanud.. milline sõna jäi talle arusaamatuks. Ma ju ütlesin talle, et t-o-i-m-u-s k-a-h-e k-a-n-n-a-t-a-j-a-g-a a-u-t-o-õ-n-n-e-t-u-s-!-!-!" Panin kõne ära ja siis mõtlesin: "Appike, kuhu mu vend läks. Ma arvasin, et ta tahtis ainult korra püsti tõusta või midagi, aga nüüd on kadunud. Miks ma teda küll ära minemisel ei takistanud? Ma ju nägin kui ta püsti tõusis ja läks..."

***

Siis vaatasin isa poole ja uni lõppes järsku.