Midagi loovuse psühholoogia loengust

Mul on valgusega oma salaliit,
mis on liit, mis salajane ainult teistele,
kuid tuttav siiski ainult mulle.
Iga jumala kord tekitab see minus küsimuse:
mis tähendab sealjuures kurbus
kui maailm nii arutu rutuga ja
pöörase naeru ja nutuga
minu ja sinu vahelt mööda jookseb?
Kas see kergendab pisut sinu südant või minu südant?
See seob üht ilu, hämmastavat peent ja kurba.