..., sest ma nii väga vajan seda.. Aga pakun, et minu suutmatuse ükskordki korralikult töinata on põhjustanud needsamad rahustid, mida ma olen võtnud (kas rohkemal või vähemal määral) oma lapsepõlves. Nüüdsama, aastakesed hiljem, ei ole inimene, kes end ka rahustite üledoosiga mürgitada on üritanud, enam võimeline südamest nutma hakkama või üldse nutma. Ma ei suuda. MITTE ÜHTEGI PISARAT EI TULE! Ma olen üritanud. Ausalt ka! Nii väga olen üritanud. Nii väga kui ma ka tahaksin - ei tule pisaraid! Mitte ühtegi!
***Kogu minu neetud aja, mil ma mäletan, on minult nõutud, et ma pidevalt naerataksin. Isegi siis, kui ma olen väsinud... Või siis, kui ma oleksin tahtnud kõik järjest tagumikku saata ja öelda: "I'm so pissed off! Leave me alone!" Ja missugune on tulemus nüüd? Kristin käib nagu happy-turkey mööda ilma ringi, alati mingi loll irve näos ja kukub kõiki komplimentidega üle valama. Aga kellele tulevad komplimendid südamest, kellele mitte? Kas ma enam isegi usun, mida ma suust välja ajan?
***Ja mille üle ma ikka ja ikka mõtlen, on see, et ma olin ka oma vanaisa matustel (mis toimusid praktiliselt neli aastat tagasi - juba), AINUKE täiskasvanud lapselaps, kellel nutmine keelati, kuna vanaema nähes ei tohtivat nutta. Ma pidin AINUKESENA kõik oma pisarad alla neelama, sest mulle öeldi: "Sa ei tohi oma vanaema nähes nutta, sest siis näitad sa sellega ainult oma nõrkust." Aga vanaema oli ju kogu aeg nähtaval ja siis, kui ma seisin vanaisa haua peatsis, nägin, kuidas mu vend nuttis ja mu täditütar nuttis ja... mina ei tohtinud. Kus läheb siis see piir?
***"NO MIS MÕTTES NAGU?" küsin ma endalt juba viimased neli aastat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar