Filosoofia eksam!!

25. mail lähen Tallinnasse filosoofia eksamit tegema. Ma pole veel õppimiseni jõudnud, aga ma üritan sinna maani jõuda... üritan õppima hakata.

***

Ma ei tea, põhimõtteliselt peaksin ju materjali välja printima ja lugema hakkama, sest muidu ei jõuagi asjaga ühele poole, aga... vaadake: tüüpilise päevaõppes tudengi puhul, pean tunnistama tõtt, et teades ja tundes iseennast, ei hakkagi ma enne õppima, kui asi juba liialt kuklasse hingama hakkab. Samas... filosoofia eksam praktiliselt hingabki juba selga.

***

Ma olen kaotanud söögiisu... ma läksin kodunt ära, ilma et ma oleksin omale süüa kaasa võtnud. Ma läksin ju ikkagi varakult minema... ja pühapäeva õhtul ei söönud ma enam midagi, esmaspäeva hommikul sõin jogurti, siis lõuna ajal midagi ja see oli kõik. Teisipäeval sõin ainult lõuna ajal midagi ja õhtul ostsin ühe paki kuivatatud banaane ja kolmapäeval ei söönud ma ka praktiliselt midagi. Hommikul natuke, lõuna ajal natuke ja õhtul lürpisin vett ja Siim tõi 100 grammi šokolaadi, millest poole pakkusin talle.

***

Nii et siis võib öelda, et sel nädalal, kui me kolm päeva Albus praktikal olime, sõin ma ebaregulaarselt või noh - ühesõnaga öeldes ma ei söönud praktiliselt mitte midagi... Eile õhtul, kui Albust tagasi jõudsime, läksin vabatahtlikult Kultuurimajja TÜ VKA peole pileteid müüma, mis lõpp-kokkuvõttes üsna positiivseks sündmuseks osutus. And of course - ma ei söönud midagi, enne kui peole läksin.

***

Kui piletimüük kella ühest öösel lõppes, viisin raha ära ja sain natuke juua, sest kurk kuivas. See ei olnud küll limonaad ega ka mingit suuremat sorti alkohol, mida ma jõin, aga see oli siiski pirni-siider. Ma ei olnud ahne; või kui olingi, siis natukene, sest ma valasin omale siidrit 0.5-liitrise topsitäie (eriti ääreni täis), peale mida ma üsna "sassis" olin, sest ma jõin selle tühja peale üsna kiiresti...

***

Ma ei teagi, kas ma peaksin tänulik olema, aga üks mu sõbranna ja kursavend viisid mu Statoili tanklasse ja käskisid mul endale midagi süüa osta. Ma küll ei tahtnud, aga... nende sõna oli suurem; nad lihtsalt käisid mulle peale. Ostsin siis raske südamega omale mingi võileiva, mis ei tahtnud eriti kurgust alla minna, aga nende pärast punnistasin ära... kuigi ma magasin öösel paremini kui eelmistel öödel, ei saa ma mainimata jätta, etinimene, kes mind viimasel neljal ööl unes külastanud on, ei jätnud ka viiendal ööl "külla tulemata" ja ma nägin teda jälle unes. Seekord oli uni kurvavõitu...

***

Ma tahaksin nutta.