Mõnikord olen ma kurb...

... täna olen ma kurb-kurb (loe: kohutavalt õnnetu). Kui ma saaksin, siis nutaksin end tühjaks, sest tunnen, et olen jälle liialt pingeid täis.

***

Olen hakanud mõtlema igasuguseid nõmedaid mõtteid ja täna tunnen jälle sellist vastikult ebameeldivat tunnet, mis valdab mind viimasel ajal üsna tihti: eriti veel siis, kui tegemist on mu oma vennaga või kui ma pean temaga mingeid asju ajama.

***

Üsna tugevalt valdab mind see ebameeldiv tunne siis, kui ma olen venna kusagile kaugemale viinud - kasutades autot (näiteks tema sõprade juurde, kes elavad umbes 15 kuni 20 km kaugusel meie kodust) ja palunud tal siis helistada, kui ta koju tahab tulla ja ma talle järele pean minema. Ta on alati öelnud, et helistab ja annab teada, aga kui õhtu jooksul selgub, et keegi tema sõber, kes on ka autoga, võib ta koju ära tuua, siis ta sellest "õnnelikust juhusest" meile teada ei anna. Kui me helistamegi ja küsime: mis kellast järele tulla? Siis tema on püha vihane, sest ta ei saa aru, kuidas me juba ei tea, et teda tuuakse autoga koju, et keegi sõber X on autoga ja toob ta koju. Aga kuidas me peaksimegi teadma, kui ta ei ole ise helistanud ja seda meile öelnud?

***

Põhimõtteliselt tunnen end tõelise idikana. Kuidas ma siis ei ole suuteline kõike tähtede järgi välja lugema? Miks ei ole ma suuteline kaugustest aru saama, et ei ole vaja vennale peole järele minna, ükskõik missugune see pidu ka poleks? Kuidas ma ei ole suuteline kõike linnulennult haarama, et vaatamata peol tarvitatud alkoholikogusele, ei ole vaja tema pärast muretseda, sest ta maandub ikka turvaliselt oma koju oma voodisse? Kuidas ma ei ole võimeline kella 11-ne ajal õhtul tähtede pealt lugema, et kuigi õues on kevadiselt -10 kraadi ja ta on kusagil kellegi sõbra järve ääres peol, et talle ei ole vaja järele minna või tema pärast muretseda? No kurat - MINA MURETSEN IKKA, sest veri on paksem kui vesi ja oma 18-aastase venna matustele ikka ei tahaks minna ju.

***

Nonii, kell on 00.30. Käisin vahepeal ära... Nüüd jõudsin tagasi... Vend helistas ikkagi kell 23.53 ja kutsus mu omale järele, sest see sõber, kes pidi nad koju tooma, läks varem ära ja sõitis Pärnusse. Nii ma siis jõudsingi 7 minuti pärast ehk kella 00.00-ks kokkulepitud kohta ja taksotasin nii tema kui ka tema sõbrad koju...

***

Aga mis on minu point? Minu point on see, et mõnikord on mul tunne, et mu vend ei hooli minust... Olen olemas, aga ta just kui vaataks minust mööda või peaks ennast kellekski kõrgemaks... aga näed: siiski-siiski olen ma nagu vastik kärbes - alati olemas: olemas siis, kui tal mind vaja peaks minema ja olemas ka siis, kui ta mu peale surmani tige on. Ja need õnnelikud korrad, kus ta ikkagi helistab mulle ja tunnistab endale kas või mõtteski tõtt, et ma olen inimene, kes tema heaks on nõus mida iganes tegema; nõus tema heaks end ka kella neljast hommikul voodist välja vedama, sest kuidas ma jätan oma venna hätta, eks ole?... Siis nüüd oligi olukord, kus ta tegelikult pidas meie algsest kokkuleppest kinni ja teadis kindlalt, et mina ikka temale autoga järele tulen, sest meie kokkulepe oli selline...

***

Ei ole ma idikas, ei ole ma loll. Ma olen lihtsalt inimene, kellel on omad head ja vead, kes oma venda mitte kunagi hätta ei jäta... ja... ta on ikkagi ju mu vend!!!!

***

Ja noh... Tegelt ma ju armastan teid kõiki - või noh: peaaegu kõiki...