Eile oli siis see kauaoodatud päev, mil 13 000 gümnasisti kirjutas oma niinimetatud küpsuskirjandit. Mida see küpsuskirjand siis tegelikult tähendab või mida see üritab meile näidata? Üritab tõestada, et 12–nda klassi õpilane on küps kirjutama teksti, millega võiks kandideerida noorte kirjanike liidu liikmeks? Või näitab hoopis seda, kuidas ma oskan arutleda ja kui oskuslik olen ma teksti liigendamisel sissejuhatuseks, mille pean kirjutama kahe/kolme lausega; sisuks, mille omakorda sätin lõikudeks, mille iga taandrida on eelmise lõigu mõtte jätk ja kokkuvõtteks, millega tahan võtta kogu oma õigekirjast tulvil teksti kokku? See–eest ei tohiks ju unustada, et kokkuvõtte pean samuti kahe või kolme lausega kirjutama, eks ole?
***
Mida ma siis tegelikult öelda tahan? Ma võin selgitada: või noh, võin vähemalt üritada oma mõtet natuke rohkem lahti harutada. Minu põhimõte seisneb selles, et ... Ma lihtsalt tahtsin öelda, et vaatamata sellele, et osad gümnasistid juba agarat pereelu elavad või üsna täiskasvanud paistavad, ei ole nad tegelikult veel nii „täiskasvanud“, et nad kirjutaksid küpsuskirjandit nii nagu nad kirjutaksid seda näiteks kahe, kolme või isegi nelja aasta pärast. Umbes nii mitme aasta pärast hakkavad nad elu hoopis teise nurga alt nägema ja iseendaga hoopis teise kandi pealt monoloogi pidama. Ma võin üsna kindel olla, et suuremosa lõpuklassi õpilasi on veel kohati naiivsed ja sinisilmsed või siis mimmid ja egoistid.
***
Samas peab tõdema ka seda, et eks see kirjand ole ju mõnes mõttes ka noorte eesti keele õigekirja kontroll, millega püütakse ühtlasi ka näha, kas ja kuidas üks 12–ndat klassi lõpetav noor etteantud teemadega käituda oskab: kas tal on nendel teemadel midagi öelda või mitte, kui suur on tema lugemus jne–jne–jne... Aga ikkagi: asi on põhimõttes. Kui ma 12–nda klassi lõpus kirjandi kirjutan,siis on sellega jokk – ühel pool. Rohkem ma seda ju terve elu jooksul ei tee: ei kirjuta kirjandit ei kesk– ega pensionieas, ammugi mitte siis peale keskkooli lõppu, kui lõputunnistus käes ja meel enam–vähem rahul, et asjaga ühele poole on saadud.
***
Põhimõtteliselt ei ole ma väga kirjandi kirjutamise vastu. Samal ajal nagu just kui oleksin ka selle vastu. Ma lihtsalt üritan endalt ja mõnikord ka teistelt küsida: kas ei oleks eesti keele komplekseksam, mis koosneb paljudest erinevatest eestikeelsetest ülesannetest parem kui kirjand? Kui mul endal kirjandikirjutamine oleks hästi välja kukkunud, poleks ma ehk selle kallal pikalt pead vaevanudki, aga samas tekib ju vahel küsimus: miks on kirjand parem kui eesti keele komplekseksam (nagu põhikooli lõpus on)? Ses suhtes, et võib ju juhtuda (mis tegelikult on päriselt juhtunudki), et ma lihtsalt ei oska maailma näha nii piisavalt täiskasvanulikult, kui minult seda oodatakse. Või noh: olgem ausad – ma ei oska kirjandit kirjutada; ma ei ole lihtsalt kirjutaja tüüpi.
***
Aga samas – kas alati ongi vaja olla nii täiskasvanu(lik) nagu ühiskond meilt eeldab, et me gümnaasiumi lõpuks oleme? Meeste kohta öeldakse ju tihti: mitte mehed ei kasva, vaid mänguasjad kasvavad. Mida siis naiste kohta öeldakse? Kas naiste kohta kasutatakse väljendit: ega naised ei kasva, vaid rinnad muutuvad pringimaks? Mitte, et ma just mingi perversne inimene oleks... aga...
***
Samas võib ju ka väita, et järelikult ei lugenud ma keskkooli ajal piisavalt raamatuid, et mu silmaring oleks kirjandi ajaks piisavalt lai olnud, et ma oma 55 haleda punkti asemel oleks ehk 75, 85 või siis isegi 95 puntki saanud (muidugi kõige parem oleks muidugi 100 punkti olnud, aga ega siis niigi katkist küna ei ole mõtet enam topelt lõhkuma hakata, kui see niikuinii hullult rapsida on saanud)...
***
Ja kui nüüd päris aus olla, siis eks ole selle ka ju terake tõtt, et ma gümnaasiumiajal eriti raamatuid ei lugenud, sest mis muud meie kirjakeelt ja –meelt ja üldist silmaringi ikka erksana, värskena ja puhtana hoiab kui mitte raamatute lugemine. Mina ei osanud seda tol hetkel või isegi tol ajal piisavalt hinnata ja nüüd ongi nii, et ega ma eriti raamatuid ei loegi, kuigi ma peaksin seda tegema.
***
Kuigi need raamatud, mida ma loen (ingliskeelsed ühe/õhtu/romaanid), ei tekita silmaringi, vaid pigem just kui mandumist – sest mis silmaring sellest ikka tulla saab, kui sa loed õhtu õhtu järel mingit sitta ja seebikat, on need raamatud mõnes mõttes ikkagi arendavad – nii saab ju passiivselt oma inglise keelt paremaks muuta kui see varasemalt olnud on, või ma valetan?
***
Igatahes... ega siis tänapäevases maailmas kirumine midagi aita. Tuleb ikka vargsi tegutsema hakata ja osati tuleb üritada ka oma halbadest harjumustest lahti saada. Sest öeldaksegi ju, et ärgu ma üritagu maailma parandada, üritagu ikka kõigepealt iseendaga hakkama saada. Kui ma sellega hakkama ei saa, peaksin üritama end parandada nii, et minust asja saama hakkaks. J Kuigi ei tohi unustada üht minu kuldset tsitaati: „Üritamine on ju hea, aga väsimine on veel parem.“
***
Et siis: elu on elamist väärt – vahet ei ole, missugused kurvid meie eluteele ette tulevad. Sest ükskõik kui väga me ka ei kiirustaks, on parem olla kell kuus kodus kui kell viis kabeliaias. Nii et pole mõtet enam vinguda kirjandi kallal, kui selle kallal nii või teisiti vingutakse, sest vaatamata kõigele tuleb seda ikkagi kirjutada, sest muidu juhtub nii nagu tavaliselt: midagi ei juhtugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar