Eile..

... oli laulupeo laulude ettelaulmine. Meie koor tõmbas ettelauldavateks lauludeks:

1. "See on Eesti" ja

2. "Koit".

Tore - me olime esimesed, kes ette laulma pidid.

***

Kuramus, nii närvi ajab ikka! Kõik oleks muidu hästi olnud, kui inimesed, kes peale minu ka II alti laulavad, poleks end minu ümber koondanud nagu herilased ja lootnud, et mina kindlasti neid hädast välja aitan, kui neil sassi läheb. See ajab ikka ilgelt närvi küll. Mitte, et see mu ego pihta käiks, aga kurat, kui ma olen isegi närvis, ei anna ma pead, et mul ei või eksimusi tulla ja kui kõik, kes II alti laulavad, loodavad minu peale, siis peale minu eksimist, eksib ju terve teine alt. Tra mai või! Miks nad kunagi ise oma partiid selgeks ei õpi?!

***

Noh, "Koit" ei ole õnneks nii raske laul ka, aga kui hääl on väsinud ja ettelaulmise ajal närv ka sees on, on sellegagi tegemist, et lauldud saaks... ja siis see "See on Eesti" laul - ma ei salli seda laulu mitte üldsegi. Ma ei tea, miks see mulle ei meeldi, aga ju siis lihtsalt ei meeldi.

***

Dirigent P.K. ütles, et ettelaulmine läks hästi ja kõik oli väga viis pluss ja kuus miinus ning me saime laulupeole. Ma ei saaks nüüd küll öelda, et meil see ettelaulmine nüüd nii väga hästi oleks läinud (mina isiklikult rahule ei jäänud) aga vähemalt dirigent oskab "lohutada". Mulle laulis üks tenor lihtsalt kõrva ja ma ei kuulnud ülejäänud koori. Kui ma "See on Eesti" laulus kaks korda õige noodi ära kaotasin, ei osanud ma enam seda leida, sest mu solf on tõesti natuke roostes ja kõrvaröökiva tenori partii peale ma tõesti ei oska oma nooti üles ehitada. Keegi tore inimene peaks mind selles osas aitama.

***

Igatahes - aitab kirumisest. Mis tehtud, see tehtud. Nüüd tuleb lihtsalt teistele tuttavatele koorijuhtidele pöialt hoida, kel ettelaulmine veel ees on.