Ma olen ikka ilge sigadusega hakkama saanud. Selle peale ei aita isegi nutmine enam. Ma ei tea.. Miski närib mu hinge seest... Õlad on pingeid täis, pea on uimane otsas. Täna tundub umbes 4,5 kilogrammine pea sellele sidevahendile, mis eraldab pead õlgadest ja mida me kaelaks nimetame, kuidagi eriti raske olevat.
Ja viimasel ajal olen tundnud, et ma nõuan midagi võimatut, olgugi et ma ei soovi seda: ei soovi nõuda midagi võimatut, mida raske täita on. ANDKE MULLE ARMU, KUI TE NÄETE, ET MU ELU, MIS TAVALISELT LILL ON, NÄRTSIMA HAKKAB! Andke mu lillele vett!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar