Ohjah... Ülehomme on siis minek. Lähengi kauaoodatud reisile - Soome. Kolmeks pikaks, kuid siiski üsna lühikeseks nädalaks. Üritagem siis õppida võimalikult kiiresti ka soome keelt. See just kui polegi ju raske: kuulda 24/10 soome keelt, selle ajaga peaks ju midagi külge ka jääma. Ja siis see 9 päeva, mis me oleme Padasjokil laagris. Muusika laagris - originaalpealkiri on sel laagril siis "Camp Musica". Errrr.. Pean julgelt ja ausalt tunnistama, et ma olen väga närvis. Teate ju küll, et tegelikult ei oska ma klaverit üldse nii hästi mängida, kui ma oleksin seda osanud siis, kui mul selles võimalus oli. Nüüd anti meile veel käsk võtta võimalikult palju noote kaasa, mis peaks vist tähendama, et me saame valida, mida mängida tahame? Mul on küll ja küll head muusikat, mida harjutada... aga... Igatahes selles peres, kus ma 10 päeva elan, on mul ka luba umbes kaks tundi päevas klaverit harjutada. Selle ajaga peaks päris palju asju selgeks saama, eks ole? Inimese võimed ei ole piiratud - ta lihtsalt ei usu nendesse.

Igatahes, ma loodan iseenda peale. Loodan, et saan hakkama, sest ma ei ole seda tüüpi, kes arvaks, et ta ei saa millegagi hakkama. See ei oleks siis mina, kui ma äpu oleksin. Siis oleksin ma äpu nii väikese kui ka suure algustähega. Aga kuna ma olen Kristin, siis ma ei ole ei äpu ega ka mitte Äpu.

Olgu siis, näeb, kuidas asjad lähevad. Ma igatahes olen natuke närvis. Rohkem ma põhjendama ei hakka, miks ma närvis olen. Ja saage aru - MA EI OLE ENAM TITA, eks ole! Täitsa 20-aastane olen.