Esimest päeva päris iseseisvalt tööl: ei olegi õudne! Sain ukse-avamisega hästi hakkama: alarm ei hakanud lärmama ega midagi. Nüüd sain nimesildi omale ja rõõm on suur. Tunne on nii uhke, et ise ka ei usu.
Täna saab isegi varakult õhtale. Kell üheksa panen maja kinni ja umbes kella 21.30-ks olen oma tööpäeva lõpetanud. Ja kodus peaksin olema umbes kella 22.30-ne ajal (arvestades teeremonti). Ma olen täna nii õnnejunnis.
Kas see pole mitte imeline? Minu tööpäev on täna mõnusalt rahulik, lühike ja meeldiv. Koristajale ütlesin, et kui tal on minu kohta midagi öelda, tulgu ja öelgu seda mulle otse näkku, mulle silma vaadates: muidu ei saa ju inimene rahulikult koristada. Mina temale ei karda öelda, mis mind häirib (juhul, kui mind miski häirib).
Ma tunnen ennast nii tähtsana. Samas - ma ju olengi tähtis: ma olen Pärnu Kontserdimaja INFOTÖÖTAJA. Ma olen justk kui kõiketeadja. Aga seda ma ei saagi vist kunagi teama, miks üks koristaja pidev "essukeeraja" on. Ühel päeval käis ta niimoodi galeriis, et see hakkas lärmama. Galerii signalisatsioon hakkas lärmama, sest infolauatöötajatele ei teavitatud, et ta sinna läheb ja me ei teadnud alarmi maha võtta.
Aga noh, juhtub ikka. Igas tööseltskonnas on keegi, kes ussitab. Meil on siin selleks madalama astme töötajad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar