..., et üldiselt kokkuvõttes on koristajaametit pidavad naised kibestunud, oma eluga mitte rahul olevad, poleemikat tekitavad ja närvihaiged inimesed. Loomulikult on selles valdkonnas ka erandeid, aga neid kipub vähemuses olema. Nii nagu on vähemuses häid inimesi paljude halbade inimeste kõrval.
Samas saab öelda, et ükski inimene siin maailmas ei ole halb... Aga siiski - ärgem olgem sinisilmsed naiivitarid, kes arvavadki, et nii on. Tegelikkus näitab meile hoopis midagi muud. Aga, eks ole - tegelikkus on peale näitamise ka muidu niisamutigi hoopis midagi muud, kui arvatakse.
On näha, tunda ja aru saada üht tõsiasja, et inimesed, kellel ei ole positsioon just kõige kõrgem, hädaldavad, sõimavad ja tänitavad kõige rohkem. Neil on elu kõige raskem; neil on kõige rohkem tööd; nad ei jõua üksinda tehtud... blaa-blaa / blaa-blaa-blaa / blaa-blaa-blaa-blaa.
Üks lihtne soovitus: käige vähem oma kopse reostamas (loe: käige vähem suitsetamas), sest selle peale läheb koristajatel kõige rohkem aega kaotsi. Ükskord ma täitsa huvi pärast lugesin, kui mitu korda käis üks koristajamutt, kes näeb üsna krõhva moodi välja, suitsuruumis. Sain veerand tunni jooksul 10 korda täis ja siis läks juba sassi.
Imelihtne, eks ole?! Käin aga suitsetamas, hädaldan, kuidas jaksan, et tööd on kole palju ja kellaajaks tehtud ei saa... Sõiman, kuidas jaksan ja. =D Elu on lill. Jumal tänatud, ma ei pea nende koristajatega koos elama. Kui ma peaksin nendega koos elama, oleksin juba ammu endale kuuli pähe lasknud.
Mina ei saa aru, mis asi see on, mis koristajate närvid läbi teeb? Hakkab veel nutma ka! Kas ta ei saa piisavalt palka või milles see probleem on, et ta rahul ei ole? Kas mees on surnud? Lapsed ei käi piisavalt tihti külas? Keegi ei armasta teda? Poeg on 37 või on pojal 37 palavik?
Teate, tunnistan siin pool-avalikult, et mina ei ole kohustatud laskma mingil koristajal endale pähe istuda ja ma ei ole kohustatud laskma endal nägu täis sõimata mingil jumala suvakal koristajamutil. Ma küsisin temalt täiesti rahulikult: "Miks sa karjud mu peale?"
Tere tulemast nooremasse generatsiooni, proua koristaja! Mina ütlesin ju, mis värvi on inimese juuksed, eks ole? Ma ei tulnud selle peale, et sa nii könn oled, kogu aeg pilguga maas käid, et inimeste juuksevärvi ei näe. Tõsta pea üles, vaata natuke kõrgemale kui su nina on (ego on sul juba küll piisavalt kõrge) ja mida sa näed? Sa näed ilusate inimeste nägusid ja juukseid. Äkki on mõnel uus soeng või kevadine lõikus ja suvine make-up? Braavo, missugune saavutus. Saavutus on suur: näha natuke kõrgemale kui su enda nina, mis asub sentimeetrite poolest vististi küll 150-ndal sentimeetril.
Aga las siis olla. Eks ükskord oli vaja selle koristajamuti tõelist palet ka näha, kuidas ta suhtub töötajasse, keda ta ei tunne ega tea. See, et ma puhkuseasendaja olen, kes paugu pealt infolauda tööle sai, ilma et ta varem oleks kontserdimajas töötanud, ei anna temal õigusi ja volitusi minu kallal näägutada, tänitada ja vinguda.
Kusjuures, vaatamata sellele, mis meeleolu te mu postitusest välja loete, teadke, et tegelikult on mu meel muutumatult rõõmus. Ma lasin selle koristajamuti tänitamise ühest kõrvast sisse, teisest välja ja küsisin jumala rahulikul: "Mis sa karjud mu peale?"
Peale selle küsimuse järjepidevat küsimist, muutus koristajamutt veel vihasemaks ja käratas, et tema pojal on 37 ja tema ei haugu minuga (selline tunne, just kui kohe-kohe hakkab nutma). Aga ma isegi ei haukunud. Ma küsisin täiesti rahulikult: "Mis sa karjud mu peale?"
Elagu NÄRVIHAIGED koristajad - HÕISSAA!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar